Asjaajamine Slovakkias ehk elagu keskaeg!

Jah, ma ei tea, mismoodi on asjalood Eestis, sest oma passi ja ID-kaardi taotlemisest on väga palju aastaid möödas ning siis tegeles ka sellega rohkem ema, aga siin on asjad väga hullud!

Selles politseijaoskonnas, kus ma siis lugematuid kordi käinud olen, et saada elamisluba Slovakkias, pole näiteks ühtegi arvutit. Suured sahtlid, paksud raamatud, templid, värgid-särgid. Kui esimest korda seda paberihunnikut nägin, siis mõtlesin, et vaene loodus. Dokumendid on kummipaeltega kokku pandud- ka mul on nüüd seal oma paberihunnik koos rohelise kummipealaga kuskil sügavates sahtlites. Uskumatu... bürokraatia Slovakkias on lihtsalt kirjeldamatult võimatu. Alati, kui politseis käisin, oli mingi paber puudu, üks tädi, kes tööl on ütleb, et vaja läheb neid ja neid dokumente, järgmine kord lähed kohale, teine töötaja ja loomulikult ka hoopis teine jutt! Ei, kust te võtate, et te seda dokumenti ei lähe vaja?!? Martin oli halliks minemas...

Ja mina olin veel väga õnnelik, sest väljaspoolt Euroopa Liitu tulijatel tuleb teha ka vereanalüüs ja tuua palju pabereid oma koduriigist. Gilberto maksis Brasiilias juba oma dokumentide eest ligi sada eurot. Ja Mario tegi vereproovi, kõik oli ok, aga siis avastas politsei, et üks paber Serbiast on puudu ja see tuleb hankida nii kahe nädala jooksul! Kui ta seda nüüd ei saa, läheb ta detsembris tagasi.... väga nõme. Ja nõme on ka see, et pool oma EVS-i ajast tuleb sehkendada lollide töötajatega politseist! Politseinikud, kes töötavad iga päev välismaalastega ei räägi ühtegi sõna inglise keelt! Jah, mitte ükski neist ja mitte ühtegi sõna. Ma ei tea, mis moodi oleks ma neile asjad selgeks teinud, kui mul poleks olnud mentorit.... Ja kui nüüd inglise keelest rääkida, siis Slovakkia blokib seda ikka 100%. Inglise keelt ei räägita- ei vanad, ei noored, ei keskmised. Ja seda isegi sellistes elementaarsetes kohtades nagu bussi-või rongijaamas, kohvikutes, muuseumites jne, jne. Pigem oskavad inimesed saksa keelt, kui inglise. Minule on see muidugi ühest küljest hea, sest on pôhjus õppida ära slovaki keel, samas kui tuled Slovakkiasse turistina kaheks päevaks on ilmselt väga raske hakkama saada. See, et ettekandja kohvikus ei räägi soravat inglise keelt, on loomulik ja mõistetav, sest tegu pole inglise keelt emakeelena kôneleva riigiga, kuid sõnadest „üks tee“, „kohv piimaga“ võiks ju aru saada, aga kus sa sellega!

Kui nüüd jätkata politsei teemadel, siis lõpuks sain oma kaardi. Seda tõesti lõpuks, sest novembriga saab täis minu 90 päeva, see tähendab, et edasi oleks ma olnud juba illegaal. Kuid tänu oma pisikesele kaardile võin siia jääda kohe viieks aastaks!!!!

Merit, tere tulemast ametlikult Slovakkiasse!:)

Esimene lumi Žilinas!!!

Oli laupäeva hommik ja oma kardinaid üles tõmmates näen, et lumi on maas!!! Juheiiiii.... ootasin seda nii-nii tükk aega. Esimesed külmakraadid, esimene lumi Žilinas, esimene lumememm ja esimene jõulutunne...

Järsku tuli mulle aga meelde, et Gilberto pole lund näinudki (kui välja jätta see üks kord, kui mägedes põõsa alt natuke lund leidsime). Läksin ja äratasin ta ülesse- kilkasin ta toas ringi, et lumi on maas, lumi on maas. Ja mida tema selle peale teeb? Räägib mulle midagi portugali keeles ja keerab teise küje. Tõeline lõunamaa veri ma ütlen! Mina aga ei jätnud jonni, sain siis ta akna juurde, tegin talle selgeks, et peame kohe minema välja lumesõda tegema. Ta arvas, et olen lolliks läinud, aga igatahes viie minuti pärast olid käpikud käes ja müts peas ning lumepallid viskevalmis. Tegime ka kaks lumememme. Gilberto tahtis kirjutada maja ees seisva auto peale sõna „talv“. Sai ta valmis meisterdatud kaks esimest tähte, kui üks kuri onu akna avas ja tema peale karjuma kukkus... paistab, et mitte kõik ei tunne lumest rõõmuL Kurb, kui inimesed ei suuda rõõmustada väikeste asjade üle... Aga kuna kaks tähte autol „ZI“ paistis väga mannetu ja lisaks mõtlesime, et äkki algab ka mingi ropp sõna tähtedega Z ja I, siis arvas Gilberto paremaks oma alustatud projekt lõpule viia... lisas kiiresti tähed M ja A ning jooksuga minekut!

Kuna tänu lumele oli ka jõulutunne, siis läksime Tescosse ja ostsin koti mandariine! Mmmmm... Gilberto muidugi ei saanud aru, mis seos on mandariinidel ja jõuludel, aga see selleks. Ja Hajikil tegin ka koos lastega meie korterisse jõulupärja- väga ilus tuli.

Head esimest adventi kõigile! Alaku jõulutrall!

Vasakul on Gilberto lumememm ja paremal minu oma.

Mina ja Gilberto pärast lumesôda

Kodutänav

Banska Bystrica- dobre, dobre!

Taas saan ringi ümber teha ühele linnale minu Slovakkia kaardil- Banska Bystrica. Banska Bystrica on üks vanemaid linnu Slovakkias. 1255 sai linn kuninglikud eesõigused, kuna seal kaevandati kulda, hõbedat ja vaske. Tänapäeval on kunagist jõukust näha majades vanalinnas. Banska Bystrica asub Kesk-Slovakkias, teda ümbritseb Velka Fatra ja Madal-Tatrid ning elab seal u. 79 000 elanikku.

Nüüd siis aga algusest. Neljapäeva õhtul lubasin Gilbertole suure suuga, et aitan tal ettevalmistusi teha tema reedeseks Brasiilia eripäevaks. Panin siis äratuse kella üheksaks. Kohe mitte üldse ei tahtnud ärgata. Kuulsin, et ta toimetab köögis ja mõtlesin, et magan veel 15 minutit. Järsku aga seisab Gilberto mul voodi ees „Meritiiiiii, ma ei saa, ma lihtsalt ei saa.... tule sega mul tainast!“ No olgu, unise näoga läksin pliidi juurde tainast segama. Söögitegemine käis tal nii, et loeb ta retsepti kaks korda, valab õli kaussi, sinna otsa piima ja siis avastab, et õli läksi ikka liiga palju. Sellepeale tuleb ju kruusiga õli kokku korjama hakata! Kuna meil ahju pole, läks ta küpsetama Klara juurde... mina pakkisin kokku muud asjad, mille teinud olime- see tähendab kaks kaussi magustoite, kookose- ja šokolaadipurgid, võtsin oma kaamera, mille Žirafa mulle andis, et ma filmi teeksin. Kaamera on aga liiga hea mulle, nii hea, et ma ei osanud midagi sellega peale hakata. Võtsin oma sada asja ning läksin Stanicasse õppima filmimise algtõdesid. Selle aja peale said Gilberto ja Klara saiad valmis. Üle 100 saia ja umbes kümme last, pluss kaks kaussi magustoite. Püüdsin talle juba enne selgeks teha, et seda on natuke liiga palju, kahjuks ei õnnestunud...

Esimesed kaks tundi polnud ühtegi last- mitte ühtegi! Jess, sain süüa Brasiilia saiakesi, sest pidin tegema ju 100% endast oleneva, et mitte saiu tagasi vedada ning tsillisin ka oma kaameraga ringi. Mõnus tööpäev. Siis aga tulid loomulikult kõik lapsed korraga- Gilberto tegi oma presentatsiooni ning ainuke tuttav slaid lastele oli jalgpallur Kaka´st. Ma kohe ei saanud mainimata jätta, mida „kaka“ eesti keeles tähendab.:D Nalja nabani. Ning ilmselgelt ei teinud ma saiasöömisel piisavalt head tööd, sest siiski tassisime osa tagasi.

Tulime seekord töölt jooksuga varem ära, sest tavaliselt oleme seal kella kuue või seitsmeni. Eile aga läks juba kell 7 meie rong Banska Bystricasse. Kohale jõudes tuli võtta meil buss, et selle minna Jolanta juurde. Üks abivalmis tädi ajas meid välja vales bussipeatuses, kõmpisime tagasi ning kui olime umbes saja meetri kaugusel Jolanta kodust karjub ta juba seitsmenda korruse akna peal „juheiiiii- tulge siia!“ Lahe, kõik inimesed tänaval vaatasid väga imelike nägudega. Siis klaas veini Kofolaga ja minek teiste vabatahtlike juurde, kes ühes hostelis (nende töökoht) peo korraldasid. Kohtusin väga paljude uute inimsetega, kelle nägusid ja nimesid ma kindlasti järgmine kord ei mäleta, sest uusi inimesi mu elus on lihtsalt nii palju, aga ma tean, et ma pole ainuke, nii et see on täiesti normaalne! Hostelis aga ei saanud me kaua olla, sest tegu oli siiski hosteliga ning normaalsed inimesed tahtsid magada. Järgmine sihtpunkt- klubi nr. 1. Kui 15 vabatahtlikut peavad punktist A punkti B minema, siis võtab see väääääga kaua aega. Klubis tants, sada üks korda kõikidele ülejäänud slovakist pidutsejatele viisakat selgitamist, kes sa oled, kust tuled, miks Slovakkias, mis meeldib, miks sa Slovakkia valisid jne, jne. Selgitustöö tehtud, oli sihtpunktiks klubi nr 2. Tantsisime seal kella neljani, tagasi koju ja oligi lõpp me peol.

Täna aga läksime jalutama Banska Bystrica keskväljakule, kus üks tüdruk omas mingisugust kotkast ja teda siis pidevalt oma käe peale kutsus ja jälle lahti lasi. Väga lahe. Mulle seletati, et see pidigi selline klubi olema, tegelevad nad veel metsloomade jahtimisega ja seda odade ja nooltega nagu vanasti.

Aga tänu kõigele kokku- ilusad tänavad, toredad inimesed ja kotkaga tüdruk, arvan ma, et leidsin Slovakkias Žilinast ilusama linna. Banska Bystrica on väga ilus. Aga mulle kohe üldse ei meeldi seda tunnistada, sest ikka Žilina peab ju kõige ilusam olema, imelik kohe arvata, et kuskil asub Žilinast kaunim linn. Kuid raudteejaamast koju jalutades oli kuidagi hea tunne ning jõudsin siis tõdemuseni, et Banska Bystrica on väga ilus, Žilina aga koduselt armas ja ilus....:)

ôhtune Banska Bystrica

Meie

Túdruk ja kotkas

Ratastega ümber Žilina järve

Kuna on juba traditsiooniks saanud pühapäeval väike matk teha, siis eelmine pühapäev käisin rattaga sõitmas ümber Žilina järve. Kuna kirjeldusi maalilisest Slovakkiast on igav lugeda, siis lisan siia lihtsalt mõne pildi.

Minu ratas.

Slovakkia ilu

Kofola- jook enne matka, matka ajal ja pärast matka

Pärastlôuna žilinas.

Päikeseloojang

Minu ebatavaline reede

Mõnikord on nii, et ühest täiesti tavalisest päevast saab ebatavaline päev- juhtuvad pisikesed ebatavalised asjad tavalises Slovakkia linnas. Lihtsalt et... päike paistab teistmoodi, vihmapiisad on väiksemad, inimesed rõõmsamad, pikad teed lühemad, Hajiki mägi laugem, rozok pehmem ja šokolaad magusam kui tavaliselt....

Ning tavaliselt on mul hommikuti voodist välja saamisega rohkem kui raskusi. Täna aga millegipärast olin vabatahtlikult pool üheksa üleval. Kuna tööle pidin minema alles kella kahest, siis mõtlesin selle ajaga midagi väga kasulikku ette võtta. Ennast voodis ümber keerates nägin oma tumesinisel vaibal miljoneid valgeid purukesi, mis on selge märk sellest, et tuleb koristama hakata. Haarasingi siis hommikul pool üheksa tolmulapi ja kukkusin koristama. Mõtlesin, et teen hästi kähku ja hästi vaikselt asja ära, et Gilberto üles ei ärkaks ja mind „aitama“ ei tuleks. See mul muidugi ei õnnestunud. Ka tema tõusis üles, sõi kaks võileiba ning nähes mind koristamas, ütles, et ärgu ma köögi pärast muretsegu, et selle teeb tema. Meelde tuli üks meie vestlustest, kus ta kirjeldas, kuidas ta kodus koristab- ämber vett põrandale, seejärel sinna otsa hästi palju kemikaale ja siis on tunne, et kõik on puhas. Suutsin talle selgeks teha, et kui ta ei taha meie alumisi naabreid karjumas näha, siis parem hoidugu oma Brasiilia meetoditest. Tema abivalmiduse peale ohkasin sügavalt ja ütlesin aitäh. Koristamine võttis meil poolteist tundi kokku- mina koristasin enda toa, vetsu, vannitoa ja koridori ning tema köögi. Ma tõesti ei taha teada, kuidas ta seda tegi, sest kui ühe korra sinna sisenesin valas ta nõudepesuvahendit riiulitele. Lahkusin sama kiirelt, kui sinna läksin, aga nüüd on köök ülipuhas, sest teist võimalust lihtsalt polegi, kui pisikest kööki pestakse nii kaua. Riisipurgid on riisiterade suuruse järjekorras, alustades väiksemates. Oad värvijärjekorras, alustades heledamatest. Ning kuna ta ei teadnud täpselt, mis on tatar, siis see on peidetud kõige taha. Mis oli viga minu süsteemil nimega „kõik segamini“!?!

Siis sõime hommikust oma puhtas korteris. Kuna polnud mitte mingi tavaline reede, siis mõtlesin teha kaerahelbeputru, sest ükskord nägin ühes väga võimsas kaubanduskeskuses kaerahelbeid ja ostisin need. Igas poes neid saada pole. Defitsiit. Pakkusin Gilbertole ka. Talle maitses. Ning siis tuli mulle meelde, et Klara töötab erilisel reedel erilises kohas nimega Stanica baaris. Mõtlesime siis minna varem välja, et hommikukohvi Stanicas nautida. Terve hommiku oli vihma sadanud ja siis, kui meie välja läksime, päike paistis. Naeratasin päikesele ja Gilbertoga juttu rääkides kõndisime Stanicasse, mis on täpselt poolel teel tööle. Klara nägi meid aknast, hüppas baarileti taga üles alla ja vehkis kätega- tuju läks veelgi rõõmsamaks ja tänu sellele ei tellinud ma tema õnneks lattet. Meiega tulid kohvitama kõik ülejäänud, kellest vist juba oma blogis rääkinud olen- Martina, Klara, Hapčo, Ints- kes mult vastu tahtmist kaamera varastas ja pilte klõpsima hakkas. Klara rääkis, kuidas ta oma kööki värvis, nägime ajalehes „Večernik“ ühe teise sõbra pilti, naersime 90% ajast selle üle ja oligi kõik. Kohv joodud, läksime tööle, kuid Stanica ust avades nägime vikerkaart, sest päike paistis ja vihma sadas. „Vikerkaar“ oli esimene sõna, mille Klara slovaki keeles ära õppis... duha

Tavaliselt tervitab meid Hajovnal ees juba paar last, kellel kool varem on lõppenud. Ebatavalisel reedel aga kostis kitarrimäng, sest Hajovnal oli täna kontsert ning „bändimehed“ tegid proovi. Bändiks oli Leone, noortegrupp, kes Žirafa ruumides harjutab. Lauljaks oli väga pitsilises mustas seelikus tähtsa näoga tibi. Ülejäänud liikmed olid poisid- nemad õnneks ei kandnud pitsilisi seelikuid. Kui alguses tundus nende harjutamine meeldiv, siis pärast poolt tundi sai mul sellest lärmist küll. Kuna oli ka saabunud paar last, siis viisin nad nende kõrvakuulmise huvides teise tuppa ja mängisin nendega tunni Jungle Speedi, sest eile lasin tõlkida selle mängu reeglid slovaki keelde. Aga lõpuks oli kontsert täitsa ok- noortebändi kohta muidugi. Enne seda muusikalist elamust tegin teatavaks oma sügispiltide näituse viis paremat tööd ning jagasin lahkelt auhindu, millega plusspunkte teenisin.

Eelmisel reedel maalisin lastega Hajovna seintele- tegime suure akvaariumi, lilli, käejälgi, mina muidugi hiiri, jne. Loomulikult klõpsisin sellest pilte. Täna vaatasid neid Majka ja Zuzka- meie kolleegid, kelle kohta on raske öelda, kumb neist inglise keelt halvemini räägib. Aga neile mu pildid meeldisid ning tehtigi mulle ettepanek minna järgmine nädal lastega kaasa vanadekodusse, et siis seal ka sündmust jäädvustada:)

Töölt koju minnes hüppasime läbi ka Tescost. Või vabandust, väljendit „läbi hüppama“ pole võimalik kasutada, kui oled poes Gilbertoga. Mina ladusin asjad korvi ja vihjeks ütlesin talle, et lähen maksma, millega lootsin, et ta ka siis kiiremini teeb. Tegigi õnneks,  KUID ... jah, märkan juba Gilbertot järjekorras, jess, nii ruttu, pole lihtsalt võimalik! Siis aga jääb ta kahtlaselt kaua oma makaronipakki vaatama ja mida ta teeb? Haarab selle ja jookseb tagasi pastariiuli juurde, et kandilised makaronid ümmarguste vastu vahetada. Mõtlesin, et sellega asi piirdub, kuid siis karjub ta üle poe, et Meeeeritiiiii, kus need munad asusid? Näitan talle suuna kätte. Passin, loen üheksakümne üheksandat korda Tesco reklaami, teen inimestele, kes tema taga ootasid „ma ei tunne teda“ näo ning seejärel tuleb Gilberto ja ütleb, et ta ei teadnud, kas osta suur või väike pakk mune ning mõtles, et ei osta siis üldse! Kui mu ema otsustusvõimetus Sürgavere kaupluses korrutada kümnega, siis võrdub see Gilberto Tescos!:D

Koju jõudes oli aga külla saabunud tohutu nälg. Kaks nädalat olen söönud peamiselt nuudleid, võileibu ja nuudleid, sest köögis meil kahes seinakontaktis elektrit pole. Niisiis on pliiti peaaegu võimatu kasutada. Külmkapi jaoks veame elektrit pikendusjuhtmetega koridorist. Pärast kahte nädalat ma enam ei koperdagi juhtme otsa! Inimene harjub ikka kiiresti! Aga täna siis keetsin endale kartuleid. Selleks tuli pliit panna külmkapi otsa, veel ühe pikendusjuhtmega vedada elektrit pliidini ja süsteem töötas! Sama jama tegin läbi ka hommikul putru keetes. Oli mul vast täna viitsimist! Järgmine nädal pidi elektrimees tulema...

Kuid kõige ebatavalisem asi reede kohta tuleb nüüd- täna on vist mu esimene reede Slovakkias, kus ma kodus olen! Täiesti harjumatu, tavaliselt tuleb ikka kuskile välja minna või reisile või keegi tuleb külla. Täna pole aga midagi! Kirjutan reede õhtul blogi ja joon teed ning ongi kõik. Ebatavaline lõpp ebatavalisele algusele. 

Klara ja kofola klaasid ebatavalisel reedel.

Duha v žiline

made by Ints

Mida kirjutada pealkirjaks, kui Merit mägedes käib- ideed otsas!

No ma ei tea, iga nädalavahetus lihtsalt iseenesest tekib kuidagi mõte minna mägedesse, sest igakord öeldakse- see võib olla viimane kord! Siimaani pole seda viimast korda veel tulnud ja ka järgmiseks nädalavahetuseks lubati sooja ilma.... niisiis kui veab, saab ühe korra veel minna, võib-olla aga mitte...

Täna käisin siis Velka Fatras, kauniks mäetipuks oli Borišov- 1510m. Läksin sinna Hapčo ja Martinaga- saage tuttavaks, väga lahedad inimesed Stanicast, tänu kellele olen nii mõnegi meeldejääva matka teinud ning keda üha rohkem ja rohkem kohtan Stanica sündmustel. Kuna eile sain aru, et Hapčo helistab mulle täna, kas läheme või mitte, sest ilmateade lubas ka veidike vihma, siis hommikul ootasin temalt telefonikõnet. Kõnet, mida ei tulnud, ega tulnud. Võtsin siis kätte ja helistasin ise. No mis mõttes ei tea, kas läheme- ikka läheme! Merit, sul on pool tundi aega ennast kokku pakkida. Sellepeale hüppasin ruttu voodist välja ja läinud ma olingi.

Kõigepealt kakskümmend minutit autoga normaalset sõitu normaalsel maanteel, siis aga kakskümmend minutit ebanormaalset sõitu ebanormaalsel maanteel, sest auke oli rohkem kui teed. Aga kohale jõudsime. Seekord polnud päikesepaistet, ilusat ilma ega korralikku rada. Tee oli väga-väga mudane. Keegi oli seal autoga, traktoriga või ma ei tea millega sõitnud, siis oli eile veel sadanud ja see kõik tähendas ühte suurt porihunnikut. Aga jonni me ei jätnud ja üles jõudsime. Tegelikult oli see veits ohtlik ka, sest lehed olid märjad, pluss muda ja kõik see kokku oli väga libe. Ja seda eriti alla tulles, sest kukkusin päris mitu korda. Tipus oli tuuline ja ei mingit kaunist vaadet. Passisime kümme minutit pilve sees, tegime kohustusliku pildi ja läbi see lõbu oligi!

Pärast läksime mägihostelisse sooja suppi sööma. Supp oli aga hapukapsaga, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Mitte kuidagi ei meeldi juba kooliajast. Martina räägib, et jah, see selline traditsiooniline mägisupp, et jube hea. Ainult siin tehakse nii maitsvat jne, jne. Kogu selle kiidulaulu peale sundisin ennast hapukapsatükke suhu toppima ja naeratades noogutama. Lisaks sellele oli supi sees mingid vorstitükid, mis olid väga vürtsised ning mulle jälle ei meeldinud. Aga Hapčo ühel pool mind kiitis vorste ja Martina teisel pool kapsast ja mis mul muud üle jäi, kui see endale sisse ajada. Vähemalt teinekord saan öelda, et olen seda traditsioonilist jama söönud ning võimalus on kõrvale viilida...

Hoolimata sellest, et alla tulles sadas, et mu kaunid matkasaapad on ääretult mustad ja olen väsinud, meeldis matk mulle väga- hea seltskond, kaunis loodus ja palju vôimalusi pilte teha!!! Mida veel tahta?!?

Dobru noc!

Súgis mägedes.

 

 

Siilid udus...:D

Reisiseltskond- mina, hapčo ja martina

minu hapukapsanägu:D

siis, kui me oma saapaid púúdsime pesta!!