Minu ebatavaline reede

Mõnikord on nii, et ühest täiesti tavalisest päevast saab ebatavaline päev- juhtuvad pisikesed ebatavalised asjad tavalises Slovakkia linnas. Lihtsalt et... päike paistab teistmoodi, vihmapiisad on väiksemad, inimesed rõõmsamad, pikad teed lühemad, Hajiki mägi laugem, rozok pehmem ja šokolaad magusam kui tavaliselt....

Ning tavaliselt on mul hommikuti voodist välja saamisega rohkem kui raskusi. Täna aga millegipärast olin vabatahtlikult pool üheksa üleval. Kuna tööle pidin minema alles kella kahest, siis mõtlesin selle ajaga midagi väga kasulikku ette võtta. Ennast voodis ümber keerates nägin oma tumesinisel vaibal miljoneid valgeid purukesi, mis on selge märk sellest, et tuleb koristama hakata. Haarasingi siis hommikul pool üheksa tolmulapi ja kukkusin koristama. Mõtlesin, et teen hästi kähku ja hästi vaikselt asja ära, et Gilberto üles ei ärkaks ja mind „aitama“ ei tuleks. See mul muidugi ei õnnestunud. Ka tema tõusis üles, sõi kaks võileiba ning nähes mind koristamas, ütles, et ärgu ma köögi pärast muretsegu, et selle teeb tema. Meelde tuli üks meie vestlustest, kus ta kirjeldas, kuidas ta kodus koristab- ämber vett põrandale, seejärel sinna otsa hästi palju kemikaale ja siis on tunne, et kõik on puhas. Suutsin talle selgeks teha, et kui ta ei taha meie alumisi naabreid karjumas näha, siis parem hoidugu oma Brasiilia meetoditest. Tema abivalmiduse peale ohkasin sügavalt ja ütlesin aitäh. Koristamine võttis meil poolteist tundi kokku- mina koristasin enda toa, vetsu, vannitoa ja koridori ning tema köögi. Ma tõesti ei taha teada, kuidas ta seda tegi, sest kui ühe korra sinna sisenesin valas ta nõudepesuvahendit riiulitele. Lahkusin sama kiirelt, kui sinna läksin, aga nüüd on köök ülipuhas, sest teist võimalust lihtsalt polegi, kui pisikest kööki pestakse nii kaua. Riisipurgid on riisiterade suuruse järjekorras, alustades väiksemates. Oad värvijärjekorras, alustades heledamatest. Ning kuna ta ei teadnud täpselt, mis on tatar, siis see on peidetud kõige taha. Mis oli viga minu süsteemil nimega „kõik segamini“!?!

Siis sõime hommikust oma puhtas korteris. Kuna polnud mitte mingi tavaline reede, siis mõtlesin teha kaerahelbeputru, sest ükskord nägin ühes väga võimsas kaubanduskeskuses kaerahelbeid ja ostisin need. Igas poes neid saada pole. Defitsiit. Pakkusin Gilbertole ka. Talle maitses. Ning siis tuli mulle meelde, et Klara töötab erilisel reedel erilises kohas nimega Stanica baaris. Mõtlesime siis minna varem välja, et hommikukohvi Stanicas nautida. Terve hommiku oli vihma sadanud ja siis, kui meie välja läksime, päike paistis. Naeratasin päikesele ja Gilbertoga juttu rääkides kõndisime Stanicasse, mis on täpselt poolel teel tööle. Klara nägi meid aknast, hüppas baarileti taga üles alla ja vehkis kätega- tuju läks veelgi rõõmsamaks ja tänu sellele ei tellinud ma tema õnneks lattet. Meiega tulid kohvitama kõik ülejäänud, kellest vist juba oma blogis rääkinud olen- Martina, Klara, Hapčo, Ints- kes mult vastu tahtmist kaamera varastas ja pilte klõpsima hakkas. Klara rääkis, kuidas ta oma kööki värvis, nägime ajalehes „Večernik“ ühe teise sõbra pilti, naersime 90% ajast selle üle ja oligi kõik. Kohv joodud, läksime tööle, kuid Stanica ust avades nägime vikerkaart, sest päike paistis ja vihma sadas. „Vikerkaar“ oli esimene sõna, mille Klara slovaki keeles ära õppis... duha

Tavaliselt tervitab meid Hajovnal ees juba paar last, kellel kool varem on lõppenud. Ebatavalisel reedel aga kostis kitarrimäng, sest Hajovnal oli täna kontsert ning „bändimehed“ tegid proovi. Bändiks oli Leone, noortegrupp, kes Žirafa ruumides harjutab. Lauljaks oli väga pitsilises mustas seelikus tähtsa näoga tibi. Ülejäänud liikmed olid poisid- nemad õnneks ei kandnud pitsilisi seelikuid. Kui alguses tundus nende harjutamine meeldiv, siis pärast poolt tundi sai mul sellest lärmist küll. Kuna oli ka saabunud paar last, siis viisin nad nende kõrvakuulmise huvides teise tuppa ja mängisin nendega tunni Jungle Speedi, sest eile lasin tõlkida selle mängu reeglid slovaki keelde. Aga lõpuks oli kontsert täitsa ok- noortebändi kohta muidugi. Enne seda muusikalist elamust tegin teatavaks oma sügispiltide näituse viis paremat tööd ning jagasin lahkelt auhindu, millega plusspunkte teenisin.

Eelmisel reedel maalisin lastega Hajovna seintele- tegime suure akvaariumi, lilli, käejälgi, mina muidugi hiiri, jne. Loomulikult klõpsisin sellest pilte. Täna vaatasid neid Majka ja Zuzka- meie kolleegid, kelle kohta on raske öelda, kumb neist inglise keelt halvemini räägib. Aga neile mu pildid meeldisid ning tehtigi mulle ettepanek minna järgmine nädal lastega kaasa vanadekodusse, et siis seal ka sündmust jäädvustada:)

Töölt koju minnes hüppasime läbi ka Tescost. Või vabandust, väljendit „läbi hüppama“ pole võimalik kasutada, kui oled poes Gilbertoga. Mina ladusin asjad korvi ja vihjeks ütlesin talle, et lähen maksma, millega lootsin, et ta ka siis kiiremini teeb. Tegigi õnneks,  KUID ... jah, märkan juba Gilbertot järjekorras, jess, nii ruttu, pole lihtsalt võimalik! Siis aga jääb ta kahtlaselt kaua oma makaronipakki vaatama ja mida ta teeb? Haarab selle ja jookseb tagasi pastariiuli juurde, et kandilised makaronid ümmarguste vastu vahetada. Mõtlesin, et sellega asi piirdub, kuid siis karjub ta üle poe, et Meeeeritiiiii, kus need munad asusid? Näitan talle suuna kätte. Passin, loen üheksakümne üheksandat korda Tesco reklaami, teen inimestele, kes tema taga ootasid „ma ei tunne teda“ näo ning seejärel tuleb Gilberto ja ütleb, et ta ei teadnud, kas osta suur või väike pakk mune ning mõtles, et ei osta siis üldse! Kui mu ema otsustusvõimetus Sürgavere kaupluses korrutada kümnega, siis võrdub see Gilberto Tescos!:D

Koju jõudes oli aga külla saabunud tohutu nälg. Kaks nädalat olen söönud peamiselt nuudleid, võileibu ja nuudleid, sest köögis meil kahes seinakontaktis elektrit pole. Niisiis on pliiti peaaegu võimatu kasutada. Külmkapi jaoks veame elektrit pikendusjuhtmetega koridorist. Pärast kahte nädalat ma enam ei koperdagi juhtme otsa! Inimene harjub ikka kiiresti! Aga täna siis keetsin endale kartuleid. Selleks tuli pliit panna külmkapi otsa, veel ühe pikendusjuhtmega vedada elektrit pliidini ja süsteem töötas! Sama jama tegin läbi ka hommikul putru keetes. Oli mul vast täna viitsimist! Järgmine nädal pidi elektrimees tulema...

Kuid kõige ebatavalisem asi reede kohta tuleb nüüd- täna on vist mu esimene reede Slovakkias, kus ma kodus olen! Täiesti harjumatu, tavaliselt tuleb ikka kuskile välja minna või reisile või keegi tuleb külla. Täna pole aga midagi! Kirjutan reede õhtul blogi ja joon teed ning ongi kõik. Ebatavaline lõpp ebatavalisele algusele. 

Klara ja kofola klaasid ebatavalisel reedel.

Duha v žiline

made by Ints