No ma ei tea, iga nädalavahetus lihtsalt iseenesest tekib kuidagi mõte minna mägedesse, sest igakord öeldakse- see võib olla viimane kord! Siimaani pole seda viimast korda veel tulnud ja ka järgmiseks nädalavahetuseks lubati sooja ilma.... niisiis kui veab, saab ühe korra veel minna, võib-olla aga mitte...
Täna käisin siis Velka Fatras, kauniks mäetipuks oli Borišov- 1510m. Läksin sinna Hapčo ja Martinaga- saage tuttavaks, väga lahedad inimesed Stanicast, tänu kellele olen nii mõnegi meeldejääva matka teinud ning keda üha rohkem ja rohkem kohtan Stanica sündmustel. Kuna eile sain aru, et Hapčo helistab mulle täna, kas läheme või mitte, sest ilmateade lubas ka veidike vihma, siis hommikul ootasin temalt telefonikõnet. Kõnet, mida ei tulnud, ega tulnud. Võtsin siis kätte ja helistasin ise. No mis mõttes ei tea, kas läheme- ikka läheme! Merit, sul on pool tundi aega ennast kokku pakkida. Sellepeale hüppasin ruttu voodist välja ja läinud ma olingi.
Kõigepealt kakskümmend minutit autoga normaalset sõitu normaalsel maanteel, siis aga kakskümmend minutit ebanormaalset sõitu ebanormaalsel maanteel, sest auke oli rohkem kui teed. Aga kohale jõudsime. Seekord polnud päikesepaistet, ilusat ilma ega korralikku rada. Tee oli väga-väga mudane. Keegi oli seal autoga, traktoriga või ma ei tea millega sõitnud, siis oli eile veel sadanud ja see kõik tähendas ühte suurt porihunnikut. Aga jonni me ei jätnud ja üles jõudsime. Tegelikult oli see veits ohtlik ka, sest lehed olid märjad, pluss muda ja kõik see kokku oli väga libe. Ja seda eriti alla tulles, sest kukkusin päris mitu korda. Tipus oli tuuline ja ei mingit kaunist vaadet. Passisime kümme minutit pilve sees, tegime kohustusliku pildi ja läbi see lõbu oligi!
Pärast läksime mägihostelisse sooja suppi sööma. Supp oli aga hapukapsaga, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Mitte kuidagi ei meeldi juba kooliajast. Martina räägib, et jah, see selline traditsiooniline mägisupp, et jube hea. Ainult siin tehakse nii maitsvat jne, jne. Kogu selle kiidulaulu peale sundisin ennast hapukapsatükke suhu toppima ja naeratades noogutama. Lisaks sellele oli supi sees mingid vorstitükid, mis olid väga vürtsised ning mulle jälle ei meeldinud. Aga Hapčo ühel pool mind kiitis vorste ja Martina teisel pool kapsast ja mis mul muud üle jäi, kui see endale sisse ajada. Vähemalt teinekord saan öelda, et olen seda traditsioonilist jama söönud ning võimalus on kõrvale viilida...
Hoolimata sellest, et alla tulles sadas, et mu kaunid matkasaapad on ääretult mustad ja olen väsinud, meeldis matk mulle väga- hea seltskond, kaunis loodus ja palju vôimalusi pilte teha!!! Mida veel tahta?!?
No comments:
Post a Comment