Muinasjutt hapukapsasupist

Fännide soovil lõpetan oma jutu hapukapsasupistJ

Kõigepealt, ühel õhtul läksime istuma Žilina teatribaari „Komöödia“. Istusime, rääkisime juttu ja kuna üks tuttav töötab teatris näitlejana, siis ka neil oli väike istumine enne jõule ning lahkelt küsis ta meie käest „Kas te suppi soovite?“. Ma ei hakanud isegi uurima mitte, mis supp see on, vaid väga kiirelt tuli vastus „Ei, aitäh!“

Nii... ja nüüd siis juba enne räägitud hapukapsasupi söömisest Žirafas. Minu plaanid, kuidas supist loobuda.

Plaan A: Panen suppi taldrikusse võimalikult vähe- kaks lusikat ja olen pääsenud!

Plaan B: Teatan, et mul on tõsine kõhugripp

Plaan C: Olen allergiline kapsale

Plaan D: Olen supijärjekorras viimane, siis hakkan inimestega juttu rääkima ning ütlen, et ma JUST lõpetasin söömise.

Üksiki plaan ei töötanud. Kuna diroktor on nii tore, siis krabas ta kõigi taldrikud ja teenindas meid. Sain suure portsu suppi, mille söömisega tegin vist aegluse rekordi, sest kohe kuidagi ei tahtnud alla minna. Ma sõin üksi supi kõrvale leiba sama palju, kui kõik ülejäänud kokku. Ja kui mult küsiti, et kuidas meeldib, siis automaatne vastus oli „Mhm, meeldib!“. Raske on öelda midagi halba, kui kõik ülejäänud suppi nii väga armastavad ja oluliseks peavad.... teistele vabatahtlikele olen oma suhtest hapukapsasupiga juba rääkinud ja muret kurtnud.

Aga kuna jõulud on läbi, siis läbi on ka hapukapsasupi aeg! Finito!