Saturday, March 26, 2011

Kvaliteetaeg emaga

Slovakkias käis mu ema. Ausalt öeldes olin tema siiatuleku juba maha matnud pärast seda, kui saabus kiri sõnumiga stiilis „no ma ei tea, kas ma ikka julgen tulla“, kuid ühel õhtul Skypes rääkides teatas ta siiski oma soovist siia sõita. Ja kaasa tõi ta veel Vana Tallinnat ja musta leiba ja šokolaadi. Lahe! Mina siis omalt poolt tegin kõik selleks, et ta Slovakkiat ikka võimalikult palju näeks ja toreda puhkuse siin veedaks.

Järgmisel päeval pärast saabumist mõtlesin ema viia Slovakkia losse vaatama, neid on siin palju ja kaks ilusamat on Žilinast vaid 15-minutilise rongisõidu kaugusel. Strečno nimelt. Olin seal juba ise enne käinud ja seetõttu oli tee selge. Kohustuslikult tegime ka hommikul väljasõidule võileibu kaasa. Tüüpilise eestlasena teatas ema juba keelt limpsates, et ta valmistab toitvat Tera-Timmut endale kaasa, mille peale ma pidin tee kurku tõmbama. Mis paganama Tera-Timmu? Oled Slovakkias või ei? Ei mingit Tera-Timmut, siin tuleb matkale rozokeid teha! Oskuslikult meisterdasin rozokeid ja läkski sõiduks. Tõdesin  ka, et kahe Eesti grupi Slovakkiamaa avastamine on ainult natuke erinev. Siin on stiilinäited:
Ema: „Näe, vaata, milline sõnajalg siin kasvab! Meil selliseid pole. Tee pilti sellest! Merit, kas sa näed seda puud, vaata ikka millised juured!“
Orxi kompanii: „Näe, vaata, milline õllesort siin putkas on! Meil sellist pole! Tee pilti, kui me joome! Merit, näed seda õlut, mis need numbrid siin järgmise õlle peal tähendavad?“

Siis käisime veel Liptovsky Mikulašes. See linn asub Ida-Slovakkias Madal-Tatrates ja kuna ka mina polnud seal enne käinud, siis saan ka uue ringi teha oma Slovakkia kaardile. Liptovsky Mikulašes külastasime ühte näitust, kus olid raamatute illustratsiooni võistluse parimad tööd, siis veel muuseumi, kuhu meid väga sisse ei tahetud lasta, aga lõpuks uurisime Slovakkia loomi ja linde ja putukaid ja igasuguseid muid karvaseid ja sulelisi. Ja veel on Liptovsky Mikulaše lähedal veepark. Kirjade järgi suurim kogu Slovakkias ja Tšehhis, aga ma olen selles osas veidike kahtleval seisukohal. Igatahes näitas, et bussijaamast on sinna kaks kilomeetrit ja otsustasime, et mis see siis ära ei ole. Sürgaveres kõnnime pidevalt raudteejaama üle 2 kilomeetri. Aga... alati ei tasu usaldada neid silte. Oleme siis kuskil „ei tea kus“ ja see 2 km on ikka kuidagi liiga palju. Küsisin siis ühelt tädilt, et kus asub Tatralandia. Oi, sinna on veel 3 kilomeetrit! Tore, kõnnime edasi ja ikka nagu miskit pole. Mina kujutasin ette suurt klaashoonet, tegelikkus oli kirevad torud keset suvalist põldu. Aga ära seal käsime ja ilmselt põhjus, miks ta keset põldu oli, peitub selles, et see oli termaalvee park. Looduslik värk, mis mu emale eriti mokkamööda oli. Basseinid oli õues, mis kõvasti aurasid ja sa lihtsalt pidid ninani vees ligunema, et mitte haigeks jääda.

Aga sealt tagasi tulles jäime ka koleda Slovakkia transpordisüsteemi hammasrataste vahele. Ühesõnaga ostsime Žilinast edasi-tagasi pileti, aga tagasi tulles oli IC rong, mis on kolm korda kallim ja kolm korda kiirem, kui tavaline rong. Mina muidugi ei teadnud, mis tähendab märge IC, sest enne pole ma sellise asja peale sattunud. Ja üldiselt peab ikka tõeline geenius olema, et Slovakkia rongiliikluse kõiki märke teada- Os, R, Ex, REX, IC, EC... jne, jne. Ühe pisikese märgi sassiajamine tähendas kümmet lisaeurot.

Pärast seiklusi Madal-Tatra orus „suurimat“ veeparki taga ajades olid järgmisel päeval ema varbad suured kui M-mõõdus kanamunad. Jäime Žilinasse. Käisime minu töökohas Hajovňal, sõime Slovakkia Pubis haluškeid ja jõime kofolat. Jeiii, sain veel ühe liikme oma Kofola-klubisse juurde!

Kolmapäeval pidin mina hommikul ka oma fotograafia ringi minema. Kuid pärast seda põrutasime Terchovasse. Terchova on küla, mis on seotud Slovakkia rahvuskangelase Janošikuga, keda ma juba oma blogis eelnevalt tutvustanud olen. Käisime Janošiku muuseumis ja kuju juures ning sõime jäätist. Oli selline mõnus rahulik päev, mis kahjuks rahulikult ei lõppenud. Oli vaja emale osta tagasisõidu pilet Varssavisse. Eelnevalt vaatasin internetis sellise hea ühenduse välja, siis läksime kassasse, et pilet küsida ja mida pole on see ühendus! Ei, tuleb ikka bussiga ühes kohas minna, sest raudteed parandatakse. Ja kas on raske seda siis internetti ka üles riputada? Eesti IT-onud võiksid siin ka veits asju liigutada!

Ja meie viimane päev möödus Trnavas ja Bratislavas. Trnavat kutsutakse ka Slovakkia Roomaks, sellepeale hakkas muidugi üks mu slovakist tuttav kõvasti naerma, kes Trnavast pärit on. Ei, linn oli ilus, käisime vaatetornis ja kirikutes ning kirikuid on ühe väikese linna kohta ikka palju. Bratislavas aga näitasin emale mu tüüpilist külaliste ringi- vanalinn, loss, Doonau, vanalinn. Ja mis kõige olulisem-Bratislavas oli soe. Termomeeter keset linna näitas 31(!) kraadi. Ja siinkohal tahaks mainida, et plusskraade!:) Olgu, olgu... see oli ikka otsese päikese käes, muidu oli nii 18. Aga kui nüüd lugeda Eesti kaunist ilmateadet, siis seal puhuvad arktilised tuuled! Hahaaa.... siin ma jätkan päikeseprillide ja väikeste kingakeste kandmist.

Tänu ema külaskäigule sain aru, et olen Slovakkias nii mõnegi asjaga harjunud. Mulle pole vaatamisväärsus see, et kirikud on majade külge ehitatud või et külades on majad pikad, madalad ja kitsad. Ma ei pea hommikuks, lõunaks ja õhtuks Tera-Timmut sööma. Suudan ka kolm minutit enne rongi väljumist tabloo all seista ja külma närviga rongi väljumise platvormi oodata, samal ajal, kui mu ema jalad juba all ringi käisid ja silmist tuld lõi. Haluškid ei pane mul kõhtu valutama. Paarsada meetrit mäest üles minna on köki-möki ja ma ei hingelda pärast seda nagu maratoni läbija.

Aga loomulikult oli ema näha ääretult hea ja kahju oli teda kohe rongile saata. Õnneks aga ei jäänud ma koju kükitama vaid oli vaja minna kooli ja teha neli korda järjest Eesti presentatsiooni. Juhei! Siis istusin kella seitsmeni Hajovňal, õppisin kitarri ja mängisin lastega ning õhtul helistas üks vabatahtlik, et ta on Žilinas ja et kas ma pubisse tahan tulla. Ikka tahan, sain ka sõnumi, et ema on edukalt Varssav-Pärnu bussi peal, nii et võisin oma tavalise elurütmi juurde tagasi pöörduda ja Emocias klaasi veini Kofolaga juua.

Siin ka pilte:

Mina ja Juraj Janošik Terchovas

Trnava

Trnava päikese all

Ema ja rohelus.

Kevad Slovakkias vol 1...

Kevad Slovakkias vol 2

Mees nagu orkester. Bratislava vanalinn.

Ema ja mina ja Bratislava

Strečno lossis

Stanicas esimene Kofola lonks

Madal-Tatrad

Monday, March 14, 2011

Eestlased Žilinas ehk poisid, meil on veel viisteist minutit, sessiooni lõpuni...

Mul käisid esimesed külalised Eestist- Orx ja tema kompanii ning ühtlasi sai ka poiste poolt teostatud projekt „proovime-ära-kõik-Slovakkia-õlled“. 

Minu esimene õhtu kulus aga keelešokist ülesaamisele. Kus on slovaki keel? Kus on inglise keel? Eesti keelt enda ümber kuulda oli väga imelik, aga samas ka meeldiv, eestlaste huumor on hoopis midagi muud kui slovakkide oma. Sarkasm ja iroonia käivad käsikäes... ja ma igatsesin seda väga!

Aga alustagem siis algusest. Teisipäeval oli saabumise päev. Mina pidin aga kella seitsmeni Hajovňal passima. Orx helistab juba kell viis, et nad on kohal. Aeg läks mu keeletunnis ikka nii aeglaselt, kui vähegi võimalik. Aga kell seitse otsisin üles Auparki juurest pisikese, aga asjadest punni topitud auto ja viisin nad oma tagasihoidlikusse korterisse. Mu korter meenutas mulle viis päeva ELO-s laagri aegasid, kus kogu rühmaga väikeses klassis koos magasime. Ning veel, öelgem siis, et eesti mehed pole džentelmenid... terve päeva ei teinud mitte üksi mu slovakist meestuttav naistepäevast välja ja siis tulevad väga kaugelt külla eestlased, kes kõigile meile kolm punast roosi kinkisid! Ilus... ning teiseks muidugi eestlaste agarus IT vallas. Kui internetti pole, siis tuleb see saada, kas või tikust ja nätsust. Igatahes on mul nüüd korteris WiFi....

Kolmapäev möödus Žilinas. Pilt siin, pilt seal, pilt iga nurga peal! Jalutasime ringi, näitasin neile nii Žilina kauneimaid kui ka koledamaid kohti, pärast keetsime kodus makarone ja oli väga mõnus kevadpäev. Õhtul läksime aga välja. Tutvust sai tehtud Slovakkia pubikultuuriga. Pubi „Bulwar“- drink, pubi „Emocia“-drink, pubi „Retro“-drink ning tulemuseks oli see, et kaks neist jooksid paljalt ümber Žilina keskväljaku!

Neljapäeval läksid nad aga Tatratesse lauatama. Sellest ei oska ma midagi rääkida, sest mina veetsin hommiku unise näoga klassi ees, õhtul veel unisema näoga oma projekti kirjutades ning kui nad tagasi kell 11 õhtul jõudsin olid ka nemad suremas, nii et magama minek.

Saabus reede. Ma olin hommikust saati juba närvis, sest Hajovňal toimus minu korraldatud kontsert. Vabatahtlikud üle Slovakkia tulid siia, harjutasime laule kolm tundi ja siis andsime lastele kontserdi. Ka sõbrad eestlased tulid kontserdile või siis õigemini peaaegu tulid. Eelmisel õhtul seletasin Orxile hoole ja armastusega, kuidas bussiga Hajikile saada. Isegi märkmepaberi kleepis ta endale otsaette. Kõik oleks korras olnud, kui ta poleks kõrvust mööda lasknud sellist pisiasja nagu kuhu poole buss sõitma peaks! Niisiis põrutasid nad teise Žilina otsa, tulid sealt siis tagasi ja jõudsid kolme viimase laulu ajaks. Olen uhke nende üle, et nad päris alla ei andnud! Õhtul tutvusime Stanicaga, seal oli pidu „Angelica“. Olime seal koos vabatahtlikega ning minu meelest oli väga tore õhtu. Sain isegi Orxi jooma veini Kofolaga, Kadi proovis Stanica eripakkumisena kokteile ning poisid jätkasid õlleprojekti Stanica menüüga. Lõpetasime kell kolm ning kuna vabatahtlikud magasid Hajovňal, siis pidin ka mina sinna minema. Jalutasime ühe vabatahtlikuga läbi öise Žilina Hajikile ning kuulasime Cat Stevensit...

Laupäeval tõusin üles kell pool üheksa. Ei olnud just kõige ilusam hommik. Koristasin Hajovňal ning jooksin koju, et väike dušš võtta ning uniste ja vähemuniste eestlastega Bratislavasse minna. Läksime kombekohaselt rongiga. Rongiga on lahe sõita! Bratislavas vaatasime lossi ja vanalinna ning laulsime Orxiga Doonau kaldal „Siis kui minu vanaema oli väike plika....“. Ja Bratislavas oli soe- tõeline kevad... uhkelt sai päikeseprillidega mööda linna tiirutatud. Käisime söömas ning läbi see lõbu oligi.

Pühapäev oli juba äramineku päev. Oeh, oleks võinud ju veel jääda.... pärast nende minekut koristasin korterit, valmistasin ette oma tunnid ning olin kohe natuke kurb. Siis tuli koju Gilberto ning jõime lohtuseks Eesti siidrit, sõime oliive ning vaatasime Slovakkia superstaari otsinguid. Minu väga armas ja meeldejääv nädal eestlastega sai läbi! Tänud, et selle reisi ette võtsite!

Aga märts juba on kord külaliste kuu- järgmine nädal saabub ema! Juhuuuu!

Orx ja mina Žilinas

... ja Bratislavas suure tuule käes


Plixid


Doonau

Saturday, March 5, 2011

Esimene haigus Slovakkias

Mul oli juba nii hea meel, et ma pole Slovakkias haige olnud ega jää ka. Liiga vara rõõmutasin, terve selle nädala olin voodis, üle 38 palavik ja kõik muud jamad, mis sinna juurde kuuluvad. Kohutav!  Ei tasu ikka kevadjopega välja minna, isegi kui päike paistab ja on 11 kraadi sooja! Aga vähemalt olin õigel hetkel haige ära, sest järgmine nädal tuleb Orx ja tema kompanii mulle külla ning siis küll haige olla ei taha... jeiiii!:P

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Lubasin ka kirjutada siia pikemalt oma koolimuljetest, sest olen käinud juba kolm nädalat Žilina koolides inglise keelt õpetamas/assisteermas õpetajaid. Kuid  nüüd ei tea ma, kuidas seda teha, sest ei tahaks seda teha vormis „parem-halvem“...

Aga käin neljas erinevas koolis, kõik nad on põhikoolid, kus õpilasi nii 400-700 vahel. Päris suured koolid. Minu muljed:

Esiteks, õpilased on inglise keele grammatika harjutuste peale päris nupukad, ka saavad nad suht hästi aru, aga kui on vaja öelda kas või kõige lihtsamaid asju, siis ei tule sealt midagi. Ma ei väida nüüd, et see on 100% õpilaste puhul, kuid 95%  küll. Miks? Üks põhjus on vast see, et õpetajad ei räägi tunnis õpilastega inglise keeles väga palju. Võib-olla teine, kuid olulisem põhjus peitub aga selles, et Eestis on filmid, seriaalid subtiitritega, Slovakkias aga kõik dubleeritud.

Üldiselt on õpetajate inglise keele tase siiski mu varasemast kartusest palju parem. Tean nüüd 14 inglise keele õpetajat Žilinas. Ainult kahel neist on keeletase nii nõrk, et ma ei saa aru, kuidas nad õpetajad saavad olla. Või siis õigemini, et kui ta poleks õpetaja, siis oleks kõik vägagi korras... Aga üks neist hakkas tõlkima mu juttu slovaki keelde, sain aga nii palju aru, et see oli vale, seletasin siis uuesti ja loodan, et seejärel läks tal rohkem täppi. Ülejäänud õpetajaid on väga ok.

Õpilastel on kooliaasta sees tunduvalt rohkem vaheaegasid ja vabu päevi, kui Eestis. Näiteks oli vaheaeg veebruaris, nüüd tuleb jälle aprillis. Lõbu laialt. Kuid suvevaheaeg kestab neil ainult 1. juulist kuni 1. septembrini- see tähendab, et juunis tuleb veel koolipinki nühkida. Samuti on õpilaste koolipäevad lühemad. 9. klassil on enamjaolt tunnid läbi kella 13 ja 14 vahel, ehk tavaliselt on neil nii 5-6 tundi.


Kuidas slovakist ôpilased kätt tôstavad? Stiil erineb eesti ôpilastest tohutult. Siin tuleb näidata käega märki "peace" vôimalikult kôrgel ja siis oma kahe sôrmega vehkida. Mulle oli see alguses väga naljakas.:)

Lasteaiast ei oska ma eriti midagi rääkida, sest neid ma külastanud pole. Aga mu kodu lähedal on üks lasteaed ning jalutan sealt päris tihti mööda. Mis mulle silma on hakanud, on see, et kasvatajad kannavad valgeid riideid- täpselt samasuguseid nagu haiglas õed. Ma ei oska öelda, kas see on nii igas lasteaias, aga selles küll. Minu meelest natuke imelik...

Minu erialast- koolis huvijuhti pole. Huvijuhi tööd teevad kõik õpetajad (ilma lisarahata), mis neile üldse ei meeldi. Ühes koolis toimus karneval, istusin õpetajate toas ning vahetundide ajal ma muud ei kuulnud, kui kirjumist selle kohta, kui kaua nad täna töötama peavad, kui nõme ja mõttetu kõik on. Muidugi on õpetajate palgad väiksemast väiksemad.... Aga õpetajate tuba koolides on pigem õpetajate töö tegemise koht, kui kohvik. Igal neist on oma väike laud, kus ta saab töid parandada või tunniks ettevalmistusi teha.

Ja tingimused koolides on seinast seina. Minu neljast koolist on remonditud üks. Mõnes koolis on keeruline isegi data-projektorit kasutada, teises neist on olemas interaktiivne tahvel peaaegu igas klassis. Ja ma ei tea, miks see nii on või millest see sõltub...

Aga mulle koolides meeldib, muidugi külvame Gilbertoga omajagu segadust nii õpetajate seas, kui ka õpilastes. Õpetajad tahavad, et me inglise keele tundides oleme, samas ei oska nad nagu midagi meiega peale hakata. Õpilaste hulgas tunnen ennast nagu superstaar!
Õpilane: „ Ma nägin sind nädalavahetusel Kõrg-Tatrates suusatamas! Ma ütlesin sulle tere ka, aga siis sa kukkusid.“
Mina: „Miiiida?!? Aga ma polnud Kõrg-Tatrates! Ja kui ma kukkusin, siis see polnud kindlasti mina...:)“
Õpilane: „Aaa... ma mõtlesin jah, et äkki see polnud sina... siis ma ütlesin vist kellelegi teisele tere!“
Kúsimused, millele iga päev vastama pean: kas sul koduloom on? Kas sul ôde-vend on? Kui vana sa oled? Mis su lemmikvärv on? Kas sulle pizza meeldib? Kes su lemmikjalgpallur on? Kus sa elad? Räägi midagi slovaki keeles.... jne, jne.

Samuti olen teinud nüüd kolm nädalat Eestist presentatsiooni. Mõni teab isegi, et Eesti pealinn on Tallinn. Mõni aga ei tea mitte midagi. Mõnikord küsin, et kas teate, kus Eesti asub. Vastuseks tuleb „Jaaaaa!“. Siis tahan loomulikult teada, et kus ta siis asub- lõunas, põhjas, idas, läänes. Ning 25% arvab, et lõunas, 25% et põhjas, 25% idas ja 25% on kindel, et Eesti asub läänes... Imestunud ollakse siis, kui näitan neile videosid laulu-ja tantsupidudest. Veel ei suuda nad uskuda, kuidas autod jäätunud mere peal saavad talvel sõita. Ning aasta nali on neile muidugi, kui kuulevad, kui kõrge on meie kõige kõrgem „mägi“....

Fúzy party

Leidis aset aasta tähtsaim pidu Stanicas- Fúzy ehk vuntsipidu. Ja mul on hea meel, et see pidu nüüd läbi on, sest mehed näevad jälle normaalsemad välja (enne pidu oli vaja ju vuntsi kasvatada!).

Pidu oli aga natuke halval ajal- siis kui osa vabatahtlikke veetis aega mid-term koolitusel. Žilinast näiteks olid seal kõik ülejäänud vabatahtlikud peale minu. Aga õnneks ütlesid Klara ja Mario koolitajatele, et neil on organisatsioonis väga oluline üritus ning tulid sealt varem tulema. Žilinasse tuli ka selle peo pärast üks vana vabatahtlik Ungarist, kes eelmisel aastal võitis publikupreemia ning nüüd oli ta siia kutsutud kui žürii. Žürii valis välja parima vunstikandja ja seda sai ka teha publik. Ning üllatus-üllatus oli ka Merit žüriis! Sätin ennast kodus peoks valmis ning järsku helistab Klara, et ma tehku nüüd hästi kiiresti, sest ma olen žüriis, aga mitte keegi ei öelnud seda mulle, sest kõik arvasid, et keegi teine ütleb. Läksin Stanicasse kohale, Katka oli ähmi täis, et mul polnud vunsti ees. Kõigil peab ju vunts olema! Tõmmati mulle siis pintsliga kaks triipu nina alla, anti kolm(!) tasuta joogikaarti baarist, seletati reeglid ja olingi žürii valmis. Sain ka käia korra laval ja öelda, et olen Merit ja tulen Eestist. By the way, kogu žürii oli rahvusvaheline. Aga parimaks vuntsiks valisime ikka midagi tõeliselt vägevat, sest arvasin alguses, et see on võlts.

Ning tänu sellele, et suurelt publiku ees teatasin, et ma Eestist olen, tuli minuga pärast rääkima üks tüdruk, kes pool aastat oli vahetusüliõpilane Pärnus. Tuli mu juurde ja ütles „Tere“, sellepeale pidin endale veini kurku tõmbama, sest eesti keelt kuulda oli lihtsalt nii imelik... Kahjuks ta rohkem suurt ei osanud miskit öelda, nii et jätkasime inglise keeles.

Stiilinäited vôltsvuntsidest: Matyas, kellel on vuntsiks kamm. Minul siis joonistatud. Ja Klara valmistas vuntsid oma juustest...