Slovakkias käis mu ema. Ausalt öeldes olin tema siiatuleku juba maha matnud pärast seda, kui saabus kiri sõnumiga stiilis „no ma ei tea, kas ma ikka julgen tulla“, kuid ühel õhtul Skypes rääkides teatas ta siiski oma soovist siia sõita. Ja kaasa tõi ta veel Vana Tallinnat ja musta leiba ja šokolaadi. Lahe! Mina siis omalt poolt tegin kõik selleks, et ta Slovakkiat ikka võimalikult palju näeks ja toreda puhkuse siin veedaks.
Järgmisel päeval pärast saabumist mõtlesin ema viia Slovakkia losse vaatama, neid on siin palju ja kaks ilusamat on Žilinast vaid 15-minutilise rongisõidu kaugusel. Strečno nimelt. Olin seal juba ise enne käinud ja seetõttu oli tee selge. Kohustuslikult tegime ka hommikul väljasõidule võileibu kaasa. Tüüpilise eestlasena teatas ema juba keelt limpsates, et ta valmistab toitvat Tera-Timmut endale kaasa, mille peale ma pidin tee kurku tõmbama. Mis paganama Tera-Timmu? Oled Slovakkias või ei? Ei mingit Tera-Timmut, siin tuleb matkale rozokeid teha! Oskuslikult meisterdasin rozokeid ja läkski sõiduks. Tõdesin ka, et kahe Eesti grupi Slovakkiamaa avastamine on ainult natuke erinev. Siin on stiilinäited:
Ema: „Näe, vaata, milline sõnajalg siin kasvab! Meil selliseid pole. Tee pilti sellest! Merit, kas sa näed seda puud, vaata ikka millised juured!“
Orxi kompanii: „Näe, vaata, milline õllesort siin putkas on! Meil sellist pole! Tee pilti, kui me joome! Merit, näed seda õlut, mis need numbrid siin järgmise õlle peal tähendavad?“
Siis käisime veel Liptovsky Mikulašes. See linn asub Ida-Slovakkias Madal-Tatrates ja kuna ka mina polnud seal enne käinud, siis saan ka uue ringi teha oma Slovakkia kaardile. Liptovsky Mikulašes külastasime ühte näitust, kus olid raamatute illustratsiooni võistluse parimad tööd, siis veel muuseumi, kuhu meid väga sisse ei tahetud lasta, aga lõpuks uurisime Slovakkia loomi ja linde ja putukaid ja igasuguseid muid karvaseid ja sulelisi. Ja veel on Liptovsky Mikulaše lähedal veepark. Kirjade järgi suurim kogu Slovakkias ja Tšehhis, aga ma olen selles osas veidike kahtleval seisukohal. Igatahes näitas, et bussijaamast on sinna kaks kilomeetrit ja otsustasime, et mis see siis ära ei ole. Sürgaveres kõnnime pidevalt raudteejaama üle 2 kilomeetri. Aga... alati ei tasu usaldada neid silte. Oleme siis kuskil „ei tea kus“ ja see 2 km on ikka kuidagi liiga palju. Küsisin siis ühelt tädilt, et kus asub Tatralandia. Oi, sinna on veel 3 kilomeetrit! Tore, kõnnime edasi ja ikka nagu miskit pole. Mina kujutasin ette suurt klaashoonet, tegelikkus oli kirevad torud keset suvalist põldu. Aga ära seal käsime ja ilmselt põhjus, miks ta keset põldu oli, peitub selles, et see oli termaalvee park. Looduslik värk, mis mu emale eriti mokkamööda oli. Basseinid oli õues, mis kõvasti aurasid ja sa lihtsalt pidid ninani vees ligunema, et mitte haigeks jääda.
Aga sealt tagasi tulles jäime ka koleda Slovakkia transpordisüsteemi hammasrataste vahele. Ühesõnaga ostsime Žilinast edasi-tagasi pileti, aga tagasi tulles oli IC rong, mis on kolm korda kallim ja kolm korda kiirem, kui tavaline rong. Mina muidugi ei teadnud, mis tähendab märge IC, sest enne pole ma sellise asja peale sattunud. Ja üldiselt peab ikka tõeline geenius olema, et Slovakkia rongiliikluse kõiki märke teada- Os, R, Ex, REX, IC, EC... jne, jne. Ühe pisikese märgi sassiajamine tähendas kümmet lisaeurot.
Pärast seiklusi Madal-Tatra orus „suurimat“ veeparki taga ajades olid järgmisel päeval ema varbad suured kui M-mõõdus kanamunad. Jäime Žilinasse. Käisime minu töökohas Hajovňal, sõime Slovakkia Pubis haluškeid ja jõime kofolat. Jeiii, sain veel ühe liikme oma Kofola-klubisse juurde!
Kolmapäeval pidin mina hommikul ka oma fotograafia ringi minema. Kuid pärast seda põrutasime Terchovasse. Terchova on küla, mis on seotud Slovakkia rahvuskangelase Janošikuga, keda ma juba oma blogis eelnevalt tutvustanud olen. Käisime Janošiku muuseumis ja kuju juures ning sõime jäätist. Oli selline mõnus rahulik päev, mis kahjuks rahulikult ei lõppenud. Oli vaja emale osta tagasisõidu pilet Varssavisse. Eelnevalt vaatasin internetis sellise hea ühenduse välja, siis läksime kassasse, et pilet küsida ja mida pole on see ühendus! Ei, tuleb ikka bussiga ühes kohas minna, sest raudteed parandatakse. Ja kas on raske seda siis internetti ka üles riputada? Eesti IT-onud võiksid siin ka veits asju liigutada!
Ja meie viimane päev möödus Trnavas ja Bratislavas. Trnavat kutsutakse ka Slovakkia Roomaks, sellepeale hakkas muidugi üks mu slovakist tuttav kõvasti naerma, kes Trnavast pärit on. Ei, linn oli ilus, käisime vaatetornis ja kirikutes ning kirikuid on ühe väikese linna kohta ikka palju. Bratislavas aga näitasin emale mu tüüpilist külaliste ringi- vanalinn, loss, Doonau, vanalinn. Ja mis kõige olulisem-Bratislavas oli soe. Termomeeter keset linna näitas 31(!) kraadi. Ja siinkohal tahaks mainida, et plusskraade!:) Olgu, olgu... see oli ikka otsese päikese käes, muidu oli nii 18. Aga kui nüüd lugeda Eesti kaunist ilmateadet, siis seal puhuvad arktilised tuuled! Hahaaa.... siin ma jätkan päikeseprillide ja väikeste kingakeste kandmist.
Tänu ema külaskäigule sain aru, et olen Slovakkias nii mõnegi asjaga harjunud. Mulle pole vaatamisväärsus see, et kirikud on majade külge ehitatud või et külades on majad pikad, madalad ja kitsad. Ma ei pea hommikuks, lõunaks ja õhtuks Tera-Timmut sööma. Suudan ka kolm minutit enne rongi väljumist tabloo all seista ja külma närviga rongi väljumise platvormi oodata, samal ajal, kui mu ema jalad juba all ringi käisid ja silmist tuld lõi. Haluškid ei pane mul kõhtu valutama. Paarsada meetrit mäest üles minna on köki-möki ja ma ei hingelda pärast seda nagu maratoni läbija.
Aga loomulikult oli ema näha ääretult hea ja kahju oli teda kohe rongile saata. Õnneks aga ei jäänud ma koju kükitama vaid oli vaja minna kooli ja teha neli korda järjest Eesti presentatsiooni. Juhei! Siis istusin kella seitsmeni Hajovňal, õppisin kitarri ja mängisin lastega ning õhtul helistas üks vabatahtlik, et ta on Žilinas ja et kas ma pubisse tahan tulla. Ikka tahan, sain ka sõnumi, et ema on edukalt Varssav-Pärnu bussi peal, nii et võisin oma tavalise elurütmi juurde tagasi pöörduda ja Emocias klaasi veini Kofolaga juua.
Siin ka pilte:
 |
| Mina ja Juraj Janošik Terchovas |
 |
| Trnava |
 |
| Trnava päikese all |
 |
| Ema ja rohelus. |
 |
| Kevad Slovakkias vol 1... |
 |
| Kevad Slovakkias vol 2 |
 |
| Mees nagu orkester. Bratislava vanalinn. |
 |
| Ema ja mina ja Bratislava |
 |
| Strečno lossis |
 |
| Stanicas esimene Kofola lonks |
 |
| Madal-Tatrad |
