Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Lubasin ka kirjutada siia pikemalt oma koolimuljetest, sest olen käinud juba kolm nädalat Žilina koolides inglise keelt õpetamas/assisteermas õpetajaid. Kuid  nüüd ei tea ma, kuidas seda teha, sest ei tahaks seda teha vormis „parem-halvem“...

Aga käin neljas erinevas koolis, kõik nad on põhikoolid, kus õpilasi nii 400-700 vahel. Päris suured koolid. Minu muljed:

Esiteks, õpilased on inglise keele grammatika harjutuste peale päris nupukad, ka saavad nad suht hästi aru, aga kui on vaja öelda kas või kõige lihtsamaid asju, siis ei tule sealt midagi. Ma ei väida nüüd, et see on 100% õpilaste puhul, kuid 95%  küll. Miks? Üks põhjus on vast see, et õpetajad ei räägi tunnis õpilastega inglise keeles väga palju. Võib-olla teine, kuid olulisem põhjus peitub aga selles, et Eestis on filmid, seriaalid subtiitritega, Slovakkias aga kõik dubleeritud.

Üldiselt on õpetajate inglise keele tase siiski mu varasemast kartusest palju parem. Tean nüüd 14 inglise keele õpetajat Žilinas. Ainult kahel neist on keeletase nii nõrk, et ma ei saa aru, kuidas nad õpetajad saavad olla. Või siis õigemini, et kui ta poleks õpetaja, siis oleks kõik vägagi korras... Aga üks neist hakkas tõlkima mu juttu slovaki keelde, sain aga nii palju aru, et see oli vale, seletasin siis uuesti ja loodan, et seejärel läks tal rohkem täppi. Ülejäänud õpetajaid on väga ok.

Õpilastel on kooliaasta sees tunduvalt rohkem vaheaegasid ja vabu päevi, kui Eestis. Näiteks oli vaheaeg veebruaris, nüüd tuleb jälle aprillis. Lõbu laialt. Kuid suvevaheaeg kestab neil ainult 1. juulist kuni 1. septembrini- see tähendab, et juunis tuleb veel koolipinki nühkida. Samuti on õpilaste koolipäevad lühemad. 9. klassil on enamjaolt tunnid läbi kella 13 ja 14 vahel, ehk tavaliselt on neil nii 5-6 tundi.


Kuidas slovakist ôpilased kätt tôstavad? Stiil erineb eesti ôpilastest tohutult. Siin tuleb näidata käega märki "peace" vôimalikult kôrgel ja siis oma kahe sôrmega vehkida. Mulle oli see alguses väga naljakas.:)

Lasteaiast ei oska ma eriti midagi rääkida, sest neid ma külastanud pole. Aga mu kodu lähedal on üks lasteaed ning jalutan sealt päris tihti mööda. Mis mulle silma on hakanud, on see, et kasvatajad kannavad valgeid riideid- täpselt samasuguseid nagu haiglas õed. Ma ei oska öelda, kas see on nii igas lasteaias, aga selles küll. Minu meelest natuke imelik...

Minu erialast- koolis huvijuhti pole. Huvijuhi tööd teevad kõik õpetajad (ilma lisarahata), mis neile üldse ei meeldi. Ühes koolis toimus karneval, istusin õpetajate toas ning vahetundide ajal ma muud ei kuulnud, kui kirjumist selle kohta, kui kaua nad täna töötama peavad, kui nõme ja mõttetu kõik on. Muidugi on õpetajate palgad väiksemast väiksemad.... Aga õpetajate tuba koolides on pigem õpetajate töö tegemise koht, kui kohvik. Igal neist on oma väike laud, kus ta saab töid parandada või tunniks ettevalmistusi teha.

Ja tingimused koolides on seinast seina. Minu neljast koolist on remonditud üks. Mõnes koolis on keeruline isegi data-projektorit kasutada, teises neist on olemas interaktiivne tahvel peaaegu igas klassis. Ja ma ei tea, miks see nii on või millest see sõltub...

Aga mulle koolides meeldib, muidugi külvame Gilbertoga omajagu segadust nii õpetajate seas, kui ka õpilastes. Õpetajad tahavad, et me inglise keele tundides oleme, samas ei oska nad nagu midagi meiega peale hakata. Õpilaste hulgas tunnen ennast nagu superstaar!

Õpilane: „ Ma nägin sind nädalavahetusel Kõrg-Tatrates suusatamas! Ma ütlesin sulle tere ka, aga siis sa kukkusid.“

Mina: „Miiiida?!? Aga ma polnud Kõrg-Tatrates! Ja kui ma kukkusin, siis see polnud kindlasti mina...:)“

Õpilane: „Aaa... ma mõtlesin jah, et äkki see polnud sina... siis ma ütlesin vist kellelegi teisele tere!“

Kúsimused, millele iga päev vastama pean: kas sul koduloom on? Kas sul ôde-vend on? Kui vana sa oled? Mis su lemmikvärv on? Kas sulle pizza meeldib? Kes su lemmikjalgpallur on? Kus sa elad? Räägi midagi slovaki keeles.... jne, jne.

Samuti olen teinud nüüd kolm nädalat Eestist presentatsiooni. Mõni teab isegi, et Eesti pealinn on Tallinn. Mõni aga ei tea mitte midagi. Mõnikord küsin, et kas teate, kus Eesti asub. Vastuseks tuleb „Jaaaaa!“. Siis tahan loomulikult teada, et kus ta siis asub- lõunas, põhjas, idas, läänes. Ning 25% arvab, et lõunas, 25% et põhjas, 25% idas ja 25% on kindel, et Eesti asub läänes... Imestunud ollakse siis, kui näitan neile videosid laulu-ja tantsupidudest. Veel ei suuda nad uskuda, kuidas autod jäätunud mere peal saavad talvel sõita. Ning aasta nali on neile muidugi, kui kuulevad, kui kõrge on meie kõige kõrgem „mägi“....