Tulemine ja minemine

Alustan oma viimast postitust sarnaselt nagu oma esimest- „Tere Eesti ja nägemiseni Slovakkia. Ja just nimelt nägemiseni, mitte „head aega“, sest kavatsen siia kindlasti tagasi tulla.“. Slovakkia on selle üheksa kuuga mulle sügavale südamesse pugenud ja lahkuda on hetkel ääretult raske, mis sest, et suvel saan korra tagasi tulla.

Siin siis kokkuvõtete kokkuvõte:

Minu töö: Jah, oma vabatahtliku tööga, mida Žirafas tegin olen rohkem kui rahul. Võin öelda, et proovisin ja katsetasin siin palju, sest teoreetiliselt polnud ma vastutav mitte millegi eest, kui midagi olekski untsu läinud, siis oleksin saanud naeratada ja öelda „Uuups... prepáč“. Õnneks midagi ei juhtunud. Ning minu viimasel tööpäeval tulid Hajovňale ka kaks last, kes koolis haiguse tõttu ei käinud, kuid teatasid siis vanematele, et Hajovňale lihtsalt peavad minema ja tulid ja jätsid hüvasti. Loomulikult pean oma kõige suuremaks saavutuseks noortevahetuse projekti tegemist. Samuti jäin väga rahule oma keeletundidega- erinevalt paljudest teistest keeleringidest, käsid mu õpilased tundides lõpuni välja ning arvestades kingikuhjasid, siis ka neile meeldis. Ja olen rõõmus, et tagasi mõeldes, ei jäänud ükski asi tegemata.

Reisimine: Ainuke koht, kuhu väga tahtsin minna, aga ei jõudnud, on Krakow ja Auschwitz. Kõikides ülejäänutes kohtades, kuhu plaan minna oli, käisin ära. Minu reisimistest võite eestpoolt lugeda...

Keel: No soravalt ei räägi endiselt, tavaliselt saan normaalsetest vestlustest aru ning igapäevastest olukordades saan ka hakkama. Kui nüüd tagant järele tark olla, siis keel on asi, mida alati saaks veel rohkem ära õppida, aga see selleks. Võib-olla oleks siis mõni muu oluline asi tegemata jäänud. Ja paar nädalat tagasi märkasin, et teatud väljendid tulevad üsna automaatselt slovaki keeles- nagu „mis teed?“, „tere ja tänan“ jne.

Mina ise: EVS on andnud mulle kuhja erinevaid kogemusi, mida on raske kirja panna. Lihtsalt tunnen, et midagi on juures, aga ei oska öelda, mis täpselt. Igatahes ei ole ma kordagi kahetsenud, et selle ette võtsin, olen õnnelik, et tunnen Slovakkiat ja slovakke rohkem, kui lihtsalt turismireisi läbija.

Kui nüüd juhtub keegi mu blogi lugema, kes mõlgutab mõtteid minna EVS-i tegema, siis kindlasti mingu- kuid seda tuleb tahta 101%, muidu asi ei toimi. Minnes elama teise kultuuri, tuleb olla avatud paljudele uutele olukordadele ja inimestele, samas väga-väga oluline on kohanemisvõime, pole võimalik olla õnnelik, kui ei kohane uue olukorra ja kultuuriga. Ei saa jääda kinni vanadesse asjadesse. Ning avatus kõige ja kõigi suhtes annabki uued kogemused. Elasin siin läbi asju, mida ilma Slovakkia-aastata poleks juhtunud- elada koos brasiillasega; vaielda Ungari turul mustlastega; nautida kontserti raudteejaamas õllekastidest ehitatud majas; joosta vihmas läbi öise Žilina koju; vestelda rongis suvaliste inimestega; ronida 1600 meetrise mäe otsa läbi vihma, udu ja pori; istuda öösel kella neljani pubis kümnest erinevast riigist pärit inimestega; tõestada piirivalvurile, et granaatõun pole granaat; korjata prügikastist lilli; omada baaris omaleiutatud jooki ja palju-palju muud. Kõik need pisikesed, kuid meeldejäävad hetked teevad Slovakkia minu jaoks eriliseks. Ma ei hakka analüüsima Slovakkiat, kui riiki- võimatu on elada kuskil kauem, kui kuu ja mitte näha inimestes ja riigis ka külgi, mis tõsiselt viha teevad...

Mis edasi? Kui vaid teaks... kui keegi küsib, mida ma kõige rohkem hetkel kardan, siis vastus on, et tulevikku. Ma ei kartud tulla Slovakkiasse, küll aga kardan tulla Eestisse... oma lendu ja kõiki viimaseid asju lükkasin nii kaua edasi, kui veel vähegi võimalik. Kõik alates homsest on minu jaoks üks suur väljakutse... väga loodan, et ka Eestis ootab mind midagi head ja toredat.

Aga... minu EVS on läbi, minu Slovakkia-aeg on läbi ja lõpp on ka mu blogil. See oli päris viimane postitus, sest homme istun Bratislavas lennukile ning lehvitan koos oma ilusate mälestustega Slovakkiale. Tänud, kes lugesid!!:)