Tulemine ja minemine

Alustan oma viimast postitust sarnaselt nagu oma esimest- „Tere Eesti ja nägemiseni Slovakkia. Ja just nimelt nägemiseni, mitte „head aega“, sest kavatsen siia kindlasti tagasi tulla.“. Slovakkia on selle üheksa kuuga mulle sügavale südamesse pugenud ja lahkuda on hetkel ääretult raske, mis sest, et suvel saan korra tagasi tulla.

Siin siis kokkuvõtete kokkuvõte:

Minu töö: Jah, oma vabatahtliku tööga, mida Žirafas tegin olen rohkem kui rahul. Võin öelda, et proovisin ja katsetasin siin palju, sest teoreetiliselt polnud ma vastutav mitte millegi eest, kui midagi olekski untsu läinud, siis oleksin saanud naeratada ja öelda „Uuups... prepáč“. Õnneks midagi ei juhtunud. Ning minu viimasel tööpäeval tulid Hajovňale ka kaks last, kes koolis haiguse tõttu ei käinud, kuid teatasid siis vanematele, et Hajovňale lihtsalt peavad minema ja tulid ja jätsid hüvasti. Loomulikult pean oma kõige suuremaks saavutuseks noortevahetuse projekti tegemist. Samuti jäin väga rahule oma keeletundidega- erinevalt paljudest teistest keeleringidest, käsid mu õpilased tundides lõpuni välja ning arvestades kingikuhjasid, siis ka neile meeldis. Ja olen rõõmus, et tagasi mõeldes, ei jäänud ükski asi tegemata.

Reisimine: Ainuke koht, kuhu väga tahtsin minna, aga ei jõudnud, on Krakow ja Auschwitz. Kõikides ülejäänutes kohtades, kuhu plaan minna oli, käisin ära. Minu reisimistest võite eestpoolt lugeda...

Keel: No soravalt ei räägi endiselt, tavaliselt saan normaalsetest vestlustest aru ning igapäevastest olukordades saan ka hakkama. Kui nüüd tagant järele tark olla, siis keel on asi, mida alati saaks veel rohkem ära õppida, aga see selleks. Võib-olla oleks siis mõni muu oluline asi tegemata jäänud. Ja paar nädalat tagasi märkasin, et teatud väljendid tulevad üsna automaatselt slovaki keeles- nagu „mis teed?“, „tere ja tänan“ jne.

Mina ise: EVS on andnud mulle kuhja erinevaid kogemusi, mida on raske kirja panna. Lihtsalt tunnen, et midagi on juures, aga ei oska öelda, mis täpselt. Igatahes ei ole ma kordagi kahetsenud, et selle ette võtsin, olen õnnelik, et tunnen Slovakkiat ja slovakke rohkem, kui lihtsalt turismireisi läbija.

Kui nüüd juhtub keegi mu blogi lugema, kes mõlgutab mõtteid minna EVS-i tegema, siis kindlasti mingu- kuid seda tuleb tahta 101%, muidu asi ei toimi. Minnes elama teise kultuuri, tuleb olla avatud paljudele uutele olukordadele ja inimestele, samas väga-väga oluline on kohanemisvõime, pole võimalik olla õnnelik, kui ei kohane uue olukorra ja kultuuriga. Ei saa jääda kinni vanadesse asjadesse. Ning avatus kõige ja kõigi suhtes annabki uued kogemused. Elasin siin läbi asju, mida ilma Slovakkia-aastata poleks juhtunud- elada koos brasiillasega; vaielda Ungari turul mustlastega; nautida kontserti raudteejaamas õllekastidest ehitatud majas; joosta vihmas läbi öise Žilina koju; vestelda rongis suvaliste inimestega; ronida 1600 meetrise mäe otsa läbi vihma, udu ja pori; istuda öösel kella neljani pubis kümnest erinevast riigist pärit inimestega; tõestada piirivalvurile, et granaatõun pole granaat; korjata prügikastist lilli; omada baaris omaleiutatud jooki ja palju-palju muud. Kõik need pisikesed, kuid meeldejäävad hetked teevad Slovakkia minu jaoks eriliseks. Ma ei hakka analüüsima Slovakkiat, kui riiki- võimatu on elada kuskil kauem, kui kuu ja mitte näha inimestes ja riigis ka külgi, mis tõsiselt viha teevad...

Mis edasi? Kui vaid teaks... kui keegi küsib, mida ma kõige rohkem hetkel kardan, siis vastus on, et tulevikku. Ma ei kartud tulla Slovakkiasse, küll aga kardan tulla Eestisse... oma lendu ja kõiki viimaseid asju lükkasin nii kaua edasi, kui veel vähegi võimalik. Kõik alates homsest on minu jaoks üks suur väljakutse... väga loodan, et ka Eestis ootab mind midagi head ja toredat.

Aga... minu EVS on läbi, minu Slovakkia-aeg on läbi ja lõpp on ka mu blogil. See oli päris viimane postitus, sest homme istun Bratislavas lennukile ning lehvitan koos oma ilusate mälestustega Slovakkiale. Tänud, kes lugesid!!:)

Ma kutsun Teid kohvikusse....

Ühe grupiga oli minu viimane inglise keele ring. Eelmisel tunnil leppisime ühiselt kokku, et läheme pubisse seda tähistama ametliku tunni asemel. Täna siis astun mina klassi, mu õpilased naeratavad mulle ja teatavad: „Olgu, kas läheme Kingsdonisse? Meie kutsume sind!“.

Mäletan, et oma EVS-i alguses sattusin selle viimase märkuse peale vägagi segadusse. Mis mõttes teie kutsute? Kui sai kokku lepitud, et läheme pubisse, siis oli see ühine otsus, mitte et keegi kutsub kedagi!?!  Tegelikult peitub aga selle lause taga tõsiasi, et nemad maksavad. Täna vastasin neile automaatselt, et tänan väga, läheme. Septembris aga kortsutasin selle peale ainult kulmu ning kui maksmiseks läks, siis lõin rahakotirauad lahti, mille peale mulle veelkord raha viibutades teatati, et nemad kutsusid ju! Slovakid ei räägi kunagi, et mina või sina maksad, alati keegi kutsub. Või kui kohe mitte keegi mitte kedagi ei kutsu, aga ometi viib teekond pubisse, siis tähendab see seda, et iga üks maksab ise. Ja mul oli äärmiselt hea meel seda pisiasja tõdeda...

Ühtlasi tegime ka kogu aasta tagasihoidliku hindamise- nad arvasid, et nad on enesekindlamad inglise keelt nüüd rääkima (loe: nad arvasid, et nad pole väga edasi arenenud). Ja kõik meeldis neile nii väga, et mitte midagi poleks pidanud teisiti olema, midagi negatiivset polnud ning lisaks tuletasid nad meelde oma eelmise aasta tunde, millest mitte midagi kasu polnud ja õpetaja inglise keelt ka ei rääkinud. Ühesõnaga kiitusi tuli nagu püssitorust. Siis kallati mind veel kõikvõimalike kingitustega üle ning sama stsenaarium toimus hommikul fotograafia ringis... oeh, ma lihtsalt loodan, et kogu see jutt ka tõele vastas! Aga koos oma viimaste ringidega sain aru, kui lähedal on lõpp ja see ei meeldi mulle üldse! Ka Hajovňal küsis üks väike tüdruk, et kas sa tõesti lähedki ära? Kurvastusega vastasin talle, et jah, mille peale ta minuga Bobri Bandat mängida tahtis. Bobri Banda on kaardimäng, mida Hajovnal olen terve aasta jooksul 251 783 989 korda mänginud ja millest lastel kunagi siiber ei saa. Pärast kõiki neid kordi olen nii proff, et panen peaaegu iga raundi kinni, aga neid see väga ei huvita...

Niisiis võtan siin oma kõikide ringidega otsi kokku. Lisaks tegin viimased pildid Žirafa kodulehe tarbeks ning kahe päeva jooksul on vaja kokku lõigata veel viimane reklaamfilm väikeste laste ringidest ja siis on kahjuks minu tööga ühel pool... 

Spišský hrad

Minu üks suuremat sorti reisieesmärk Slovakkias oli Spišský hrad. Nüüd on seal siis lõpuks käidud.

Nagu juba eelnevalt mainitud, siis Spiši kindlus on suurim kogu Slovakkias ja Kesk-Euroopas, selle pindala on 4 hektarit ning vanimad osad on 11.-12. sajandist. Loomulikult on sellest tuhandeid ilusaid fotosid tehtud, mis mind sinna minema ajendas. Jah, kaugelt jätab ta väga võimsa mulje, sisse minnes nagu nii väga eriline pole, mulle meeldivad rohkem sellised väiksesed lossid kuskil kaljuserval nagu näiteks Strečno ja üldiselt mu lemmik on vist Trenčin. Aga sellegipoolest tasus seal ära käia- ilusad vaated Ida-Slovakkiale, kus elatakse teistmoodi elu...

Ja kui käia kuskil rahvusvahelise seltskonnaga ei jää loomulikult sekeldused olemata. Spiši kindlus on nii 3 tunni kaugusel Žilinast- kaks tundi rongiga ja tund bussiga. Tagasiteel olime kõik väga väsinud ning et väsimusest võitu saada oli vaja prantslasel ja uruguailasel laulma hakata- ja kui laulda, siis ikka üle rongi! Slovakkias aga liiguvad rongides politseinikud. Hispaaniakeelsed lauluviisid äratasid neis tõsise kahtluse ning otsustasidki nad siis meid kontrollima tulla: „Teie dokumendid palun!“. Näitasime oma ID-kaardid ette, aga üldiselt politseinikele ei meeldi väljastpoolt Euroopa Liitu tulijad, isegi kui neil on viisaga kõik korras. Uruguailasel läks libedalt, aga millegipärast jäi neile ette vabatahtlik Hondurasest, kellelt nõuti ka lisaks viisale tervisekindlustust, mis tal küll olemas oli, aga paraku jäi kaart koju. Seletasime siis, et meil kõigil on kindlustus jne, jne. Politseinikud aga ei uskunud meid ning tahtsid teha 160 eurot trahvi. Meie teatasime siis, et helistame oma organisatsiooni, mille peale üks politseinik alla andis ja silma kinni pigistas. Ilmselt hakkas tööpäev läbi saama ning asjaajamine mingisuguse asutusega võtaks väga palju aega. Slovakkia politsei pole mulle just kõige paremat muljet jätnud.

Aga kokkuvõttes oli reis väga lahe- tore seltskond, ilus ilm ning meeldiv koht, mida külastada. Et reisile korralik punkt panna, siis mõtlesin Žilina asemel koos teiste vabatahtlikega Čadcasse sõita ning hoolimata väsimusest seal koos välja minna. Čadca on väikene linn (20 000 elanikku) Žilina lähedal, kus on väga „huvitav“ klubi. Oma õhtu veetsime seal tantsides ja borovičkat juues. Magama saime kell 7 hommikul ja kell 10 tulin tagasi Žilinasse, et natuke asjalik olla. Asjalikkus piirdus siiski sellega, et jäin magama. Paari tunni pärast tuli koju Gilberto ja mina ärkasin üles. Uniselt ja totaalselt sassis juustega jõin siis köögis Kofolat. Gilberto tuleb ka kööki ja küsib: „No, kuidas reis oli siis?“

Merit: „Mhmmmm.....“

Gilberto: „Ah, ma näen juba sind vaadated, et ilmselt vägev!“

Siin pilte:

Spišský hrad oma täies ilus...

Siseôu

Vabatahtlikud- Eesti, Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa, Uruguai, Honduras

Merit tahab, et temast pilti tehtakse. Vabatahtlik Prantsusmaalt teatab siis, et tee midagi lollakat pildil. Merit: "Ma ei oska midagi lollakat teha.". Prantslane: "Olgu, siit tuleb sulle lolluse ôppetund nr 1." Siis näitab ta ette, kuidas ajaloo kúljes kôôluda tuleb. Merit teeb seda järgi.:)

Noortevahetus

Kirjutasin aprilli alguses, kuidas esitasin noortevahetuse projekti Slovakkia büroole ja kuidas direktor seda allkirjastada ei tahtnud. Nüüd siis järg minu projektisaagale:

Minu esimene noortevahetuse projekt sai rahastuse!!! Uskumatu ma ütlen!:) See tähendab seda, et juulis tulen nädalaks Žilinasse tagasi!

Aga alustagem algusest. Kõigepealt kirjutas Slovakkia büroo mulle aprilli keskpaigas, et parandage eelarvet ja vaja läks ka mingit lisadokumenti Žirafast ning lisaks polnud ka Eesti partnerite kinnituskiri õige. Väga palju asju, aga tegin, mis tegema pidin ja esitasin oma projekti uuesti. Eelmise nädala alguses tuli aga kiri, et projekti ühel lehel on märgitud osalejate arvuks 35 ja eelarves on osalejaid 36. Palun selgitust. Mis mul öelda- kirjutasin, et eelarve on õige ja teine on viga, tegin seda kell 11 õhtul ning mõtlesin, et pärast siukest rohmakat pole õrnemat lootustki raha saada. Järgmisel hommikul sain aga uue kirja, kus teatati, et projekt sai rahastuse! Jutud levivad ka siin kiiresti- läksin siis Žirafasse ja kes mulle koridoris vastu tuleb ja käed õieli lööb? Direktor isiklikult! Kallistab ja õnnitleb vähemalt kolm korda, et nii tore, et raha saime jne, jne. Lisaks teatas, et ma olen ikka nii tore, et võiksin kohe teiseks aastaks veel jääda! On ikka tegelasi maailma loodud...

Sellest, millest keegi rääkida ei taha...

Teema, millest iga slovakk hoiduda püüab on mustlased ehk romid. „Roma“ tähendab nende keeles „inimest“.  Kui Slovakkias kelleltki küsida, et mis ta mustlastest arvab, siis kõlab vastuseks „ Eeeemmm, aaaaam... no minul isiklikult pole nende vastu midagi, aga nad on vaesed, nad varastavad ning kõik on ühed pätid ja kaabakad.“. Ükskord kui kahe slovakiga Žilinas jalutasin, läks kuidagi teema mustlastele. Sellepeale tegi üks neist nalja, öeldes „Fui, fui, fui mustlased.... hahaha!!“. Nali naljaks, aga tegelikult enamik inimesi siin just nii mõtlebki.

Mustlased on kõige enam diskrimineeritud rahvus. Kokku elab neid Euroopas umbes 6 miljonit. Kuna ma kellegagi mustlaste teemal väga jutule pole saanud või vähemalt objektiivsele jutuajamisele, siis uurisin nende kohta materjali internetist ning andmed on vägagi erinevad. Eesti keelsed leheküljed ütlevad, et mustlasi elab Slovakkias 6%, teine koht ütleb, et 10% ja kolmas, et 13%. Inglise keelsetel lehekülgedel, kus Slovakkiat, kui riiki tutvustatakse, räägitakse vaid umbes 1,5% mustlastest. Aga olgu protsent milline tahes, mustlaste kogukond on Slovakkias suuruselt teine pärast ungarlasi. Miks siis andmed on nii erinevad? Sest mustlasi on keeruline loendada- esiteks väldivad nad kontakte võimudega ning sageli kirjutavad nad probleemide vältimiseks ankeetidesse, et nad on slovakid. Kahtlustan, et Slovakkiat tutvustavad leheküljed proovivad aga asja lihtsalt "ilusamaks" teha.

Mustlased elavad kõikjal täielikus vaesuses. Slovakkias on ainult 3% mustlastest lõpetanud keskkooli ning vaid 0,3% kõrgkooli, 80% on töötud. Enamik neist elab kas külades linnade lähedal või slummides. Kõige suurem mustlaste kogukond Slovakkias on Košices. Riik ehitas sinna neile sotsiaalmajad, millest aasta pärast enam eriti midagi elamiskõlblikku järel polnud- ei elektrit ega aknaid. Kui Košices käisin, siis tahtsin väga seda rajooni vaatama minna, aga kõik peale minu seisid sellele vastu ning üksi mul keelati sinna minna...

Minul selle kaheksa kuu jooksul erilist kontakti nendega olnud pole- kahjuks või õnneks ei oskagi öelda. Mõnikord näen mõnda mustlasemmet oma lastega linnas, kus lapsed sõnakuulmatult ringi jooksevad ning käru on igasugusest kilinast-kolinast pungil. Ükskord, kui Košicest Rožnavasse bussiga sõitsin, tahtis peale tulla üks mustlane, aga vaesekesel oli 20 senti bussipiletist puudu. Seletas ta siis oma olukorda bussijuhile, mille peale juht vihaseks sai ning ta bussist välja kupatas. Kõik inimesed vaatasid vihaste nägudega mustlast ning porisesid omaette. Võin kihla vedada, et kui bussi oleks tulnud mõni valge väike koolitüdruk ja öelnud, et mul jääb piletist 20 senti puudu- kas ma koju saan, oleks bussijuht talle naeratanud ja sisse lasknud. 

Sellel nädalavahetusel korraldas Žirafa võistlusi emadepäeva ürituse raames. Meie võistluste alguseni oli jäänud nii 10-15 minutit. Tuleb üks emme oma pisikese tütrega ja küsib, et kas ta tütar tohib rajal mängida ja seda proovida. Tohib küll jah. Siis tuleb aga mustlasissi oma lastega ja küsib sama asja. Töötaja Žirafas tegi talle selgeks, et kui võistelda tahab, tulgu hiljem tagasi. Mul oli igatahes häbi ja uurisin siis oma kolleegilt, et miks nemad minna ei võinud. Vastus kõlas nii „Sellepärast, et mulle ei meeldi need inimesed. Nad on nii räpased ja lärmakad!“.

Slovakid ise ei tunnista mitte mingisugust diskrimineerimist. Näiteks rääkis Gilberto oma presentatsiooni tehes ühes koolis, et Brasiilias oli olukord, kus valitsus tahtis muuta ülikooli sisseastumiskorda- vähemalt 20% tudengitest peab olema mustanahalised. Seda peeti suureks dikrimineerimiseks, sest kõigil peaksid olema võrdsed võimalused ning seadust ei võetud vastu. Ning pärast oma juttu küsis Gilberto klassilt, et mida nad sellest arvavad, kas näiteks Slovakkias peaks mustlastele kehtima selline reegel, et neil oleks võimalik kõrgharidust omandada. Sellepeale hakkas aga õpetaja ilma õpilaste arvamust kuulmata seletama, et mis küsimus see nüüd siis on. Meil siin on ikka totaalselt teine olukord kui teil. Mustlased on lihtsalt lollid ja varastavad ja elavad teiste inimeste kulul. Ka meie ei diskrimineeri kedagi- ei valgeid ega musti, aga mustlased ülikooli nüüd küll ei sobi!

Kord tahtsin Stanicas osaleda töötoas, kus oli vaja pildistada linnalegende. Iseenesest väga huvitav, kuigi lõpuks siiski ei osalenud. Küsisin slovakkidelt jutustada mulle mõni linnalegend. 90% neist oli seotud mustlastega. Kuidas nad bussiistmetele süstlaid jätavad, öösel inimesi hirmutavad jne, jne. Vähemalt tunnistasid seal inimesed, et need on ainult legendid, kuid paljud peavadki neid tõestisündinud lugudeks. Ning palju, väga palju räägitakse sellest, mida tehti juutidega II maailmasõja ajal, vaikitakse aga sellest, et ka pool miljonit mustlast hävitati. Aga seda ei pea keegi oluliseks, sest tegu on vaid mustlastega...

Slovakkide käitumise ja suhtumise põhjal peetakse mustlasi madalamast madalamaks. Ükskord teatasin siis, et miks- mõni ju ikka töötab ausalt ka! Sellepeale sain vastuseks, et jah, aga siis pole ta enam mustlane...

Ja ma ei oska ega vist taha ka mingit seisukohta võtta. Kahtlemata põhjustavad mustlased oma käitumise ja elustiiliga palju peavalu ja viha. Teisalt aga, kui oled juba kord mustlasena sündinud, pole väljapääsu vaesusest ja ärapõlgamisest. Eestist lahkudes kõlas bussijuhi viletsast raadiost laulujupp „Sageli metsades hulkudes meenub mul mustlase muretu elu, milles nii palju on võlu ja nii palju romantikat...“. Siia jõudes vaatas vastu maailm, kus ammu juba ei võeta mustlasi, kui romantiliselt ringi reisivat rahvust.

Brasiilia IT-tehnoloogia

Ma ei mäletagi, kas kirjutasin oma blogis sellest, kuidas Gilberto ühel päeval avastas, et ta „Sõprade“ DVD-d ei mängi enam ning olukorra parandamiseks läks ta vannituppa oma plaate pesema.Veega. Nuta või naera, aga tõsiasi on see, et pärast need töötasid. By the way- ta õpib ülikoolis IT-d!:)

Nüüd siis näide vol 2. Gilbertol on kena puutetundliku ekraaniga telefon. Kuna Brasiilias pidi kõiksugused arvutid, telefonid ja muud jubinad väga kallid olema, on normaalne omada piraattoodangut. Nii on see ka temal. Ühel kaunil päeval läks aga telefon katki. Ekraan ei töötanud enam, no mis sa teed!?! Patsutas ta siis oma telefoni siit ja sealt, aga tööle see ei hakanud. Sellepeale teatas ta mulle: „Noooo kurat, mu telefon on nii palju kordi maha kukkunud, et pole ime et ta nüüd katki on.... aga kui ta maha kukkumise pärast katki läks, äkki annan veel paar matsu ja saab siis terveks!“. Sellepeale viskas ta oma telefoni vastu põrandat, aga üllatus- miskit imet ei sündinud. Läks ta siis kööki, võttis noa, kruvis telefonil kaane maha ja püüdis asja nii parandada. Ka ei midagi. Lõpuks küsis minult: „Meritiii, need eestlased, kes siin käisid, olid hullult targad, mida nad teeksid, kui neil telefon katki läheb?“. Andsin vastuseks, et ilmselt viiksid nad selle parandusse, mitte ei virutaks igaks juhuks vastu maad. Sellepeale teatas mu korterikaaslane, et ta viib telefoni NÜÜD parandusse!