Spišský hrad

Minu üks suuremat sorti reisieesmärk Slovakkias oli Spišský hrad. Nüüd on seal siis lõpuks käidud.

Nagu juba eelnevalt mainitud, siis Spiši kindlus on suurim kogu Slovakkias ja Kesk-Euroopas, selle pindala on 4 hektarit ning vanimad osad on 11.-12. sajandist. Loomulikult on sellest tuhandeid ilusaid fotosid tehtud, mis mind sinna minema ajendas. Jah, kaugelt jätab ta väga võimsa mulje, sisse minnes nagu nii väga eriline pole, mulle meeldivad rohkem sellised väiksesed lossid kuskil kaljuserval nagu näiteks Strečno ja üldiselt mu lemmik on vist Trenčin. Aga sellegipoolest tasus seal ära käia- ilusad vaated Ida-Slovakkiale, kus elatakse teistmoodi elu...

Ja kui käia kuskil rahvusvahelise seltskonnaga ei jää loomulikult sekeldused olemata. Spiši kindlus on nii 3 tunni kaugusel Žilinast- kaks tundi rongiga ja tund bussiga. Tagasiteel olime kõik väga väsinud ning et väsimusest võitu saada oli vaja prantslasel ja uruguailasel laulma hakata- ja kui laulda, siis ikka üle rongi! Slovakkias aga liiguvad rongides politseinikud. Hispaaniakeelsed lauluviisid äratasid neis tõsise kahtluse ning otsustasidki nad siis meid kontrollima tulla: „Teie dokumendid palun!“. Näitasime oma ID-kaardid ette, aga üldiselt politseinikele ei meeldi väljastpoolt Euroopa Liitu tulijad, isegi kui neil on viisaga kõik korras. Uruguailasel läks libedalt, aga millegipärast jäi neile ette vabatahtlik Hondurasest, kellelt nõuti ka lisaks viisale tervisekindlustust, mis tal küll olemas oli, aga paraku jäi kaart koju. Seletasime siis, et meil kõigil on kindlustus jne, jne. Politseinikud aga ei uskunud meid ning tahtsid teha 160 eurot trahvi. Meie teatasime siis, et helistame oma organisatsiooni, mille peale üks politseinik alla andis ja silma kinni pigistas. Ilmselt hakkas tööpäev läbi saama ning asjaajamine mingisuguse asutusega võtaks väga palju aega. Slovakkia politsei pole mulle just kõige paremat muljet jätnud.

Aga kokkuvõttes oli reis väga lahe- tore seltskond, ilus ilm ning meeldiv koht, mida külastada. Et reisile korralik punkt panna, siis mõtlesin Žilina asemel koos teiste vabatahtlikega Čadcasse sõita ning hoolimata väsimusest seal koos välja minna. Čadca on väikene linn (20 000 elanikku) Žilina lähedal, kus on väga „huvitav“ klubi. Oma õhtu veetsime seal tantsides ja borovičkat juues. Magama saime kell 7 hommikul ja kell 10 tulin tagasi Žilinasse, et natuke asjalik olla. Asjalikkus piirdus siiski sellega, et jäin magama. Paari tunni pärast tuli koju Gilberto ja mina ärkasin üles. Uniselt ja totaalselt sassis juustega jõin siis köögis Kofolat. Gilberto tuleb ka kööki ja küsib: „No, kuidas reis oli siis?“

Merit: „Mhmmmm.....“

Gilberto: „Ah, ma näen juba sind vaadated, et ilmselt vägev!“

Siin pilte:

Spišský hrad oma täies ilus...

Siseôu

Vabatahtlikud- Eesti, Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa, Uruguai, Honduras

Merit tahab, et temast pilti tehtakse. Vabatahtlik Prantsusmaalt teatab siis, et tee midagi lollakat pildil. Merit: "Ma ei oska midagi lollakat teha.". Prantslane: "Olgu, siit tuleb sulle lolluse ôppetund nr 1." Siis näitab ta ette, kuidas ajaloo kúljes kôôluda tuleb. Merit teeb seda järgi.:)