Teema, millest iga slovakk hoiduda püüab on mustlased ehk romid. „Roma“ tähendab nende keeles „inimest“. Kui Slovakkias kelleltki küsida, et mis ta mustlastest arvab, siis kõlab vastuseks „ Eeeemmm, aaaaam... no minul isiklikult pole nende vastu midagi, aga nad on vaesed, nad varastavad ning kõik on ühed pätid ja kaabakad.“. Ükskord kui kahe slovakiga Žilinas jalutasin, läks kuidagi teema mustlastele. Sellepeale tegi üks neist nalja, öeldes „Fui, fui, fui mustlased.... hahaha!!“. Nali naljaks, aga tegelikult enamik inimesi siin just nii mõtlebki.
Mustlased on kõige enam diskrimineeritud rahvus. Kokku elab neid Euroopas umbes 6 miljonit. Kuna ma kellegagi mustlaste teemal väga jutule pole saanud või vähemalt objektiivsele jutuajamisele, siis uurisin nende kohta materjali internetist ning andmed on vägagi erinevad. Eesti keelsed leheküljed ütlevad, et mustlasi elab Slovakkias 6%, teine koht ütleb, et 10% ja kolmas, et 13%. Inglise keelsetel lehekülgedel, kus Slovakkiat, kui riiki tutvustatakse, räägitakse vaid umbes 1,5% mustlastest. Aga olgu protsent milline tahes, mustlaste kogukond on Slovakkias suuruselt teine pärast ungarlasi. Miks siis andmed on nii erinevad? Sest mustlasi on keeruline loendada- esiteks väldivad nad kontakte võimudega ning sageli kirjutavad nad probleemide vältimiseks ankeetidesse, et nad on slovakid. Kahtlustan, et Slovakkiat tutvustavad leheküljed proovivad aga asja lihtsalt "ilusamaks" teha.
Mustlased elavad kõikjal täielikus vaesuses. Slovakkias on ainult 3% mustlastest lõpetanud keskkooli ning vaid 0,3% kõrgkooli, 80% on töötud. Enamik neist elab kas külades linnade lähedal või slummides. Kõige suurem mustlaste kogukond Slovakkias on Košices. Riik ehitas sinna neile sotsiaalmajad, millest aasta pärast enam eriti midagi elamiskõlblikku järel polnud- ei elektrit ega aknaid. Kui Košices käisin, siis tahtsin väga seda rajooni vaatama minna, aga kõik peale minu seisid sellele vastu ning üksi mul keelati sinna minna...
Minul selle kaheksa kuu jooksul erilist kontakti nendega olnud pole- kahjuks või õnneks ei oskagi öelda. Mõnikord näen mõnda mustlasemmet oma lastega linnas, kus lapsed sõnakuulmatult ringi jooksevad ning käru on igasugusest kilinast-kolinast pungil. Ükskord, kui Košicest Rožnavasse bussiga sõitsin, tahtis peale tulla üks mustlane, aga vaesekesel oli 20 senti bussipiletist puudu. Seletas ta siis oma olukorda bussijuhile, mille peale juht vihaseks sai ning ta bussist välja kupatas. Kõik inimesed vaatasid vihaste nägudega mustlast ning porisesid omaette. Võin kihla vedada, et kui bussi oleks tulnud mõni valge väike koolitüdruk ja öelnud, et mul jääb piletist 20 senti puudu- kas ma koju saan, oleks bussijuht talle naeratanud ja sisse lasknud.
Sellel nädalavahetusel korraldas Žirafa võistlusi emadepäeva ürituse raames. Meie võistluste alguseni oli jäänud nii 10-15 minutit. Tuleb üks emme oma pisikese tütrega ja küsib, et kas ta tütar tohib rajal mängida ja seda proovida. Tohib küll jah. Siis tuleb aga mustlasissi oma lastega ja küsib sama asja. Töötaja Žirafas tegi talle selgeks, et kui võistelda tahab, tulgu hiljem tagasi. Mul oli igatahes häbi ja uurisin siis oma kolleegilt, et miks nemad minna ei võinud. Vastus kõlas nii „Sellepärast, et mulle ei meeldi need inimesed. Nad on nii räpased ja lärmakad!“.
Slovakid ise ei tunnista mitte mingisugust diskrimineerimist. Näiteks rääkis Gilberto oma presentatsiooni tehes ühes koolis, et Brasiilias oli olukord, kus valitsus tahtis muuta ülikooli sisseastumiskorda- vähemalt 20% tudengitest peab olema mustanahalised. Seda peeti suureks dikrimineerimiseks, sest kõigil peaksid olema võrdsed võimalused ning seadust ei võetud vastu. Ning pärast oma juttu küsis Gilberto klassilt, et mida nad sellest arvavad, kas näiteks Slovakkias peaks mustlastele kehtima selline reegel, et neil oleks võimalik kõrgharidust omandada. Sellepeale hakkas aga õpetaja ilma õpilaste arvamust kuulmata seletama, et mis küsimus see nüüd siis on. Meil siin on ikka totaalselt teine olukord kui teil. Mustlased on lihtsalt lollid ja varastavad ja elavad teiste inimeste kulul. Ka meie ei diskrimineeri kedagi- ei valgeid ega musti, aga mustlased ülikooli nüüd küll ei sobi!
Kord tahtsin Stanicas osaleda töötoas, kus oli vaja pildistada linnalegende. Iseenesest väga huvitav, kuigi lõpuks siiski ei osalenud. Küsisin slovakkidelt jutustada mulle mõni linnalegend. 90% neist oli seotud mustlastega. Kuidas nad bussiistmetele süstlaid jätavad, öösel inimesi hirmutavad jne, jne. Vähemalt tunnistasid seal inimesed, et need on ainult legendid, kuid paljud peavadki neid tõestisündinud lugudeks. Ning palju, väga palju räägitakse sellest, mida tehti juutidega II maailmasõja ajal, vaikitakse aga sellest, et ka pool miljonit mustlast hävitati. Aga seda ei pea keegi oluliseks, sest tegu on vaid mustlastega...
Slovakkide käitumise ja suhtumise põhjal peetakse mustlasi madalamast madalamaks. Ükskord teatasin siis, et miks- mõni ju ikka töötab ausalt ka! Sellepeale sain vastuseks, et jah, aga siis pole ta enam mustlane...
Ja ma ei oska ega vist taha ka mingit seisukohta võtta. Kahtlemata põhjustavad mustlased oma käitumise ja elustiiliga palju peavalu ja viha. Teisalt aga, kui oled juba kord mustlasena sündinud, pole väljapääsu vaesusest ja ärapõlgamisest. Eestist lahkudes kõlas bussijuhi viletsast raadiost laulujupp „Sageli metsades hulkudes meenub mul mustlase muretu elu, milles nii palju on võlu ja nii palju romantikat...“. Siia jõudes vaatas vastu maailm, kus ammu juba ei võeta mustlasi, kui romantiliselt ringi reisivat rahvust.
No comments:
Post a Comment