Ungari, Budapest

Kuna lihavõtted on Slovakkias suuremat sorti püha, siis otsustasime oma vabade päevadega midagi tarka ette võtta ja Budapesti sõita. Loomulikult nii odavalt, kui saab. Budapestis käik tõestas, et on võimalik vähese rahaga reisida ning nagu vabatahtlike reisid ikka, oli ka see selline pool spontaanne ettevõtmine. Plaan oli minna vaatama Ungari pealinna, ülejäänud tuli tegevuse käigus. Niisiis...

Kuna Slovakkias on lastel ka lihavõttevaheaeg, siis oli neljapäeval Hajovnal eriprogramm. Tööpäev läbi, jooksime Gilbertoga rongi peale, mis viis meid Nitrasse. Mitte küll otse Nitrasse, sest vahepeatuseks oli Leopoldov, kus pidime poolteist tundi järgmist rongi ootama. Selle ajaga saime aru, et rohkem mõttetu linn, kui Leopoldov enam olla ei saa. Edasi Nitrasse, kus meid teised vabatahtlikud ees ootasid. Pubis väikesed dringid ja nii kell 12 saime juba magama, et kell 4 üles tõusta ja minema hakata.

Palju odavam on kõikjal reisida, kui ületada riigipiir jalgsi. Kui osta pilet Nitra-Budapest maksab üks ots 18 eurot. Meie saime sinna 7 euroga. Sõitsime Nitrast Nove Zamky, tund ootamist ja järgmine rong viis meid Šturovosse, mis on Slovakkia piirilinn ning ühtlasi kõige odavam linn terves Slovakkias. Šturovos vahetasime raha, Ungaris on käibel forint. Üks euro on 260 forintit ja korraga olime miljonärid! Edasi ületasime piiri, uhkelt jalutasime üle silla, et öelda tere Ungarile. Ja olimegi Esztergomis, kus saime õppetunni nr 1 „Ära osta midagi mustlastelt!“. Vaja oli patareisid, mida mustlased turul müüsid- esiteks arvasid nad, et arvutada me ei oska ning teiseks olid need närused patareid tühjad! Aga Esztergomist läksime Budapesti, kus ühe vabatahtliku sõber meid vastu võttis ja linnas tiiru tegi. Lahe, ei mingit linna- ega metrookaarti. Lihtsalt longid kellegi sabas, klõpsid pilte ja ei mingit mõttetööd teemal „kus kohas me oleme“. Ööbisime ühe couchsurfer´ i juures, kes oli maailma kõige vaiksem inimene üldse, isegi siis, kui midagi küsida, tuli vastus kümne minuti pärast.

Järgmisel päeval külastasime Kangelaste väljakut, parlamendi hoonet, Mattiase kirikut ja parke ning paljusid muid kohti. Ning ühtlasi tuli ka otsus langetada, millal tagasi minna. Kuna olime kõik väga-väga väsinud ja villid jalgadel, siis mõtlesime Slovakkiasse sõita. Tagasitee oli praktiliselt sama. Siis aga istusime Šturovo raudteejaamas, vahtisime lakke ning mina ja Gilberto mõistsime, et Žilinas pole meil mitte midagi kaks päeva teha. Olgu, läheme siis Žilina asemel hoopiski tagasi Nitrasse ja oleme pühapäeva seal. Mõeldud tehtud! Olin küll Nitras enne käinud, aga sellegipoolest oli tore tagasi olla.

Budapesti kohta nagu ei oskagi midagi asjalikku öelda. Minu arvates oli ilus nagu Euroopa pealinnad ikka, samas tundsin, et nagu i-täpp on puudu. On ja ei ole ka. Kui Viinis käia, on kõik täiuslik, võib-olla isegi liiga täiuslik. Bratislava teeb eriliseks Doonau-äärne ala ja sealne õhkkond, Varssav oli heas mõttes üllatav linn. Budapestilt ootasin ma ka seda „midagi“, mida lõpuks ei leidnud. Ma ei ütle, et see kole linn on- ei, linn on vägagi ilus aga.... mõnikord lihtsalt on nii. Võib-olla olid minu ootused lihtsalt liiga kõrged. Kuigi selle kahe päeva jooksul Budapestis oli ilm lihtsalt suurepärane- 25 kraadi sooja, päike paistab, kerge tuul. Ideaalne reisimiseks ja linna uudistamiseks. Ühtlasi oli kogu reisi vaidluspunktiks päike- kas kohvikus istuda lauas, kus päike paistab või mitte. Kas pargis lebada varjus või päikese käes? Reisiseltskond oli meil vägagi kirju, sest esindatud olid Eesti, Brasiilia, Prantsusmaa, Läti, Uruguay  ja Hispaania. Eestlane ja lätlane istusid ilma mõtlemata päikese kätte, mille peale ülejäänud seltskond nina vigu tõmbas. Päike- ei taha! Mõnikord saavutasime kompromissi- Eesti, Läti päikese käes peesitamas, ülejäänud lõunamaad varjusJ

Kokkuvõttes oli minu kolme päeva reisimarsruut järgmine: Žilina-Leopoldov-Nitra-Nove Zamky-Šturovo-Esztergom-Budapest-Šturovo-Nove Zamky-Nitra-Žilina. Vägev! Nüüd on vaja mai kuu jooksul kindlalt veel ära käia Krakowis ja Spiši kindluses. Krakow tundub olevat plaanis mai teisel nädalavahetusel, aga eks näis...

Forintid

Esztergom

Tere Ungari!

Esztergomi raudteejaam. Kôige imelikum tabloo úldse- kellad näitavad aega, millal läheb rong  Budapesti. Kellasid käivad raudteejaama tôôtajad keeramas.

Parlamendihoone

Budapesti jagab kaheks Doonau- úhel kaldal on Buda ja teisel Pest.

Vabatahtlikud

Merit ja rahvusgalerii

Maailma avastamas...

ôine linn...

... ja varahommikune Budapest

Minu ja Gilberto riietusstiilid 25-kraadises soojas. Tema sônul on pôhjamaa inimesed tundlikumad kuumale. Jah, ma pidin teksastes surema, kui tal oli T-särgiga kúlm.:)

Kangelaste väljak

Lihavõtted

Iseenesest mõistetavalt on lihavõtted Slovakkias palju olulisemad, kui Eestis. Esiteks on lastel sellel ajal vaheaeg- 5 päeva. Teiseks on üleüldised pühad reedest esmaspäevani. Reede on suur reede, siis esimene ja teine ülestõusmispüha ning esmaspäev on vaikne esmaspäev, kus ka veel keegi lillegi ei liiguta. Loomulikult on kirikud rahvast täis- nii täis, et inimesed seisavad ka väljas.

Traditsioonid Slovakkiamaal on aga vägagi huvitavad. Muidugi värvitakse ka siin mune, aga lisaks sellele on tava, et vaiksel esmaspäeval võivad poisid vitsadega tüdrukuid lüüa ja vett pritsida. Ninni-nänni poed on erinevatest vitsades pungil- valida on pikemate ja lühemate, paksemate ja peenemate vahel ning lindikestega vôi ilma. Tundub ikka vägagi „vaikse“ esmaspäeva moodi! Aga see pidi halva eemale peletama, „uue elu“ andma ja neiud ilusamaks muutma. Ning kui poiss tüdrukut vitsaga lööb ning vett pritsib, siis pärast peab tüdruk raha andma või joogi ostma. Kahjuks või õnneks mulle keegi esmaspäeval uks taha ei tulnud...

Video vabatahtlike lauluôhtust!

http://www.youtube.com/watch?v=95vJLYq4XHo

Siin on video vabatahtlike lauluôhtust!!!! :)

Kassid ja hiired

Inimesel puudub oma looduslik vaenlane- kui just välja jätta maavärinad ja tsunamid ja igasugused uputused ja põuad ning muud jubedad asjad. Meil pole oma „kassi“ nurga taga piilumas. Aga ilma vaenlaseta muutub elu igavaks- pole midagi karta, pole kedagi, kes meid jälgiks, kontrolliks. Niisiis tuleb miskit välja mõelda- miks mitte olla ise enda vaenlane, miks mitte ise ennast kontrollida. Särav idee missugune! Ja kõige haledam on veel see, et inimene tõesti vajab seda, sest ilma kontrollimata ei liiguta keegi sõrmegi.

Kui bussis poleks piletikontrolli, siis sõidaks 99% inimesi „jänest“, 1% lollakalt ausalt siiski ostaks pileti, kelle hulgas oleks ilmselt ka mina. Kui kohvikutes poleks hügieenikontrolli, siis 99% kordadest sööks me taldrikutelt, mida paberkäterätikuga pärast kasutamist üle pühitakse ning järgmisele kliendile antakse. 1% kohvikutest, kelle omanik on haigestunud kolm korda kõhugrippi, palkaks nõudepesija. Kui poleks tööohutuskontrolli, siis 99% protsenti kaevanduste bossidest vilistaks kiivritele, 1% käsiks need töötajatel ise muretseda. Ja tõsiasi on ka see, et kui keegi ei kontrolliks vaba aja keskusi, siis 99% reklaamiks ringidena välja ilma õpetaja olemasoluta näiteks „Bhakti-jooga algajatele“ või „Kergkaaluliste benji-hüppe Eiffeli tornist“, ülejäänud 1% läheks aasta pärast pankrotti.

Jah, Žirafas on kontrollid ja see pull kestab veel kuni mai lõpuni, ta võib igal hetkel, millal aga ise tahab sisse astuda ning sind siis kontrollida. Kuna minu ringidega on VIST kõik korras, siis on seda tsirkust päris vaimukas pealt vaadata. Kontrolli nähes inimesed muutuvad.

Eksisteerivad järgnevad tüübid:

1. „Asja ilustavad“ tüübid: „Oi, mul on täna ainult 1 õpilane, tavaliselt on ikka rohkem, see tähendab alati on rohkem!“
2. Sahkerdajad: „Tahate ringipäevikut näha jah? Väga tore, oodake, ma kohe toon! Mul on päevikuga kõik korras!“ Ja seejärel läheb ta WC-sse viimase kahe kuu tunde sisse kandma.
3. Detektiivid: eelduseks on kauaaegne töö organisatsioonis. Neil on olemas kõikide töötajate telefoninumbrid, kui kuskil kontrolli nähakse, siis antakse talle teada, et selleks valmistuda saaks.
4. Pugejad: neile kontrollid meeldivad, sest asjad on korras ning on suurepärane võimalus enda eest paar head sõna öelda.
5. Näitlejad: tegelikult pole neil muffigi teha, kontrolli kontsaklõbinat kuuldes on vaja Facebook kinni panna ning töötegemist teeselda.
6. Pabistaja: Sinna alla kuuluvad tähtsamad ninad. On tarvis kell 8 hommikul kõikidele inimestele helistada ja küsida, kas ikka õhtul ring toimub ning kas päevik on täidetud, hoolimata sellest, et ta seda eile vaatas.

Milline tüüp siis mina olen? Hmmm.... ilmselt segu näitlejast ja pugejast. Tahaks küll pugeda, aga siis on vaja näidelda, et ma ei saa mitte millesti mitte midagi aru, kohe mitte ühesti sõnast! Näitlemist praktiseerisin ka Hajovnal. Tegin parasjagu plakatit guaššidega. Hakkasin juba vett ära minema viskama, et ah, aitab küll sellest jamast, on aeg teed juua.... siis aga nägin kontrolli... ja voilaaa- ma ainult vahetasin vett ning terve kontrolli sealviibimise aja olid korraga tuhaded lillekesed mu plakatilt puudu.

Järelikult on seda vaja, sest vastasel juhul asjad ei toimiks. Mind kontrollib mu tuutor, tuutorit direktor, direktorit kontroll ja kontrolli kontrolli kontroll. Tarvis on „kassi“, et hiired ülbeks ei muutuks...

Austria, Viin

Viin on midagi uhket, midagi suursugust ja stiilset, seal on tõeline kevad, kus puud on ereroheliste lehtedega kaetud ja lilled õitsevad täies ilus. Viin ja Bratislava on üksteisele nii lähedal ja samas ka nii kaugel, lihtsalt 60 km sõitu ning inimesed, arhitektuur ja isegi õhk on teistsugune. Viin on nagu Viini valss või Viini sai- midagi head ja pidulikku.

Austriasse tahtsin ma juba ammu minna, aga kuna ma Varssavit juba külastasin suure külmaga, siis Viini jaoks ootasin soojemaid ilmasid. Need ma ka sain!

Laupäeva hommikul ootas Martin meid uks ees, sest ka tema pidi juhuslikult sinna sõitma, mis tähendas ühe otsa piletiraha säästmist. Milline mõnus vedamine! Sõit oli unine, sest eelmisel õhtul oli vaja Stanicas istuda....Aga Martin jättis meid Viini kesklinna, kus tänu kaardile edasi matkasime. Endiselt pidasime kinni oma lubadusest mitte plaane teha. Kuna kotis oli meil palju võileibu ja ka pudel veini, siis mõtlesime minna parki ja oma kotid kergemaks muuta. Istusime seal vist kaks tundi- vaja oli teha ka pilte ning ajaloolise tähtsusega videosid. Edasi jalutasime niisama linnas- pildid, pildid, pildid. Ja siis läksime muuseumite rajooni, eesmärgiga miskit külastada. Oi jaaa.... pilet oli kõigest 11 eurot ning õpilasele 7 eurot. Ok, 7 võin välja kannatada, 11 eurot ma küll ei maksa! Olime hindadest nii šokis, et otsustasime seda natuke seedida ja muuseumeid külastada järgmisel päeval. Selle asemel kohtusime hoopiski oma couchsurfer´i Anasstasiaga. Tema viis meid järgmisesse parki kohvi jooma ja siis läksime ühte organisatsiooni, mis on Stanica sõprusorganisatsioon ning üks töötaja tegi meile ekskursiooni. Kuna Stanica on väike, siis arvasime, et ega see rohkem aega ei võta, kui pool tundi. Tegelikult oli organisatsioon nii suur, et puhtalt maja vaatamisele kulus 45 minutit. Viinis on kõik majad väga suured ja avarad. Saime ka hoone katusele, kus oli ilus vaade kogu linnale. Edasi kohtusime jälle Anasstasia ja tema sõpradega ning õhtu veetsime baaris nagu arvata võite. Õnneks mitte väga kaua, sest hinnad on nagu on- kui Slovakkias on klaas veini pubis/baarid 1-1.50 eurot, siis Viinis 3 eurot. Pole just kõige vabatahtliku-sõbralikum linn...

Hommikul jätsime hüvasti oma couchsurfer´iga ja otsisime nagu tikutulega taga poodi, mis pühapäeval avatud oleks. Kui Slovakkias on osa poode ka 24 tundi lahti, siis seal on pühapäev ikka tõeline puhkepäev. Lõpuks leidsime mingisuguse nurgapoe, mis ilmselgelt kuulus türklasele. Poe, kus polnud mitte midagi! Kui nüüd näiteks „Toidupoe Oscareid“ jagada, siis see pood võidaks lausa kolm- kõige kuivemad pirukad, kõige piprasemad hapukurgid ja kõige kallimad hinnad selle näru eest. Kui Slovakkias sööd 4 euro eest nagu siga, siis Viinis sain sama raha eest kerge hommikusöögi. Ja pühapäeval saime üle ka oma muuseumi hinnašokist ning läksime Albertina kunstimuuseumisse, kus nägin näiteks Picasso ja Monet maale ning terve korrus oli pühedatud Roy Lichtenstein´ile. Tulid meelde küll gümnaasiumi kunstiajaloo tundidest! Õnneks saime sisse õpilasehinnaga. Aga mitte lihtsalt- minul ja Klaral on ainult Euro26 kaart, mis pole tudengikaart, sest seda me enam pole. Seisime siis kassa ees ja näitasime uhkel oma Euro26 kaarti. Olete tudengid või ei- ei ole, siis palun 11 eurot. Järsku tuli meie tagant Gilberto tekstiga: „ No mingis mõttes nagu oleme ka, ärge võtke nüüd asja nii, oleme vabatahtlikud, võiksite meid ju 7 euroga sisse lasta. See on Euroopa Liidu programm, töötame ilma rahata.  Me käime ka koolides õpetamas. “ jne, jne, jne. Mul ja Klaral oli suht piinlik, sest olime nii äpud, et ei suutnud isegi valetada, et õpilased oleme, aga kuna Gilbertol tuli juttu nagu püssitorust, siis müüjal viskas siibrisse ja andis meile tudengipiletid. Jeiii.... aitäh! Mida me küll ilma brasiillaseta teinud oleksime!?!

Pärast seda sõime veel Subway´st ostetud võileiba ja algas kojusõit. Kuna raha meil enam polnud, siis tuli kurjalt kasutada Viini transpordisüsteemi...:)

Ja uskumatu on see, et kahe päeva jooksul Viinis ei eksinud me kordagi ära- ei metroo liinidel sõites ega tänavatel. Bratislavasse jõudes olime nagu peata kanad ja otsisime taga bussipeatust, et rongijaama minna. Lõpuks me sinna ei läinud, sest niikuinii oleks me suure sahkerdamise peale rongist maha jäänud. Otsustasime sõita bussiga Žilinasse, aga saime aru, et me pole ka õiges bussipeatuses! Osa rahvusvahelisi busse peatub teises bussijaamas. Ostsime linnaliini pileti põhibussijaama. Sõit võttis väga kaua aega ja olime kahtlastes kohtades, mina ja Klara olime aga sada protsenti kindlad, et buss on õige, sest nii oli aknale kirjutatud. Brasiillasel hakkas aga kartus hinge pugema- äkki oleme ikka eksinud. Meie reisi viimase show korraldas ta Bratislava linnaliinis. Oli vaja ju püsti karata ja kõige vanema tädi käest küsida, kas ta inglise keelt oskab. Mina ja Klara vajume juba toolidel allapoole, et komöödiat pealt vaadata. Üllatus, üllatus- tädi ei rääkinud inglise keelt ja kõrvakuulmisega oli ka vist halvad lood. Gilberto proovis siis slovaki keeles küsida, kas järgmine peatus on meie oma. Tädi seletas, millal on vaja maha minna, aga Gilberto ei saanud aru. Siis hakkas vanadaam bussis inimesi otsima, kes inglise keelt räägiks. Selle aja peale teadsid juba kõik inimesed, kuhu me sõita soovime. Lõpuks leidis tädi minu ja küsis, kas ma inglise keelt räägin, vastasin, et jah, aga slovaki keelt mitte. Sellepeale lõi ta käega ja väljus bussist! Meie jõudsime ka täiesti imekombel õigesse punkti ja südaöösel väsinult tagasi Žilinasse.

Kokkuvõttes oli väga tore, naljakas ja meeldejääv nädalavahetus. Siin minu pildipank:

Väikene Klara ja pisike Gilberto suure maja ees!

Viini ajaloomuuseum

Siis, kui leidsime kôige odavama kohvi kogu Viinis!

Viin katuselt...

Belvedere ees.

Armasta hetke ja selle hetke energia ei tunnista mingeid piire... (C. Kent)

Mitte kellegi elus pole sellist asja nagu tähtsusetu päev (A. Woollcott)

Mina ja Klara ja vôililled.

Belvedere

Viini kevad

Klara ja Gilberto tuulise ilmaga suure purskkaevu juures. Oli ideaalne hetk oma seni kasutult seisnud vihmavari kotist välja vôtta!

Kus muru on rohelisem ja taevas sinisem....

Väga väsinult Bratislava bussijaamas

Pesumasin

Pesumasin on meie korteri süda ja põhitegelane. Kogu tegevus toimub pesumasina ümber. Siin on järjekordne väga filosoofiline lugu.

Ühel kaunil hommikul hakkab mu armas korterikaaslane vannituba koristama. Pesumasin oli aga pealt avatud ja loomulikult pillas ta oma žiletiterad sinna sisse. Mitte sinna osasse, kuhu pesu käib, vaid ühte paarisentimeetrisesse prakku pesupesemise augu ja tehnika vahele. Oli vast õnne! Nii, siis oli need vaja kätte saada. Gilberto lause peale „Merit, kas sul telefonis tasulamp on?“ hakkasin juba kogemuste põhjal kõige halvemat kahtlustama. Kuna mul taskulampi polnud, siis vedas ta laualambi pisikesse vannituppa ja hakkas oma žiletiterasid pesumasinast taga otsima. Suure kolina peale möödusin mina vannitoast ja ütlesin, et palun ära pesumasinat ära lõhu! „Eiii, kuidas ma selle ära saan lõhkuda, see pole võimalik! Merit, sa muretsed liiga palju!“. Haaaa!

Järgmisel hommikul oli vaja minul Viini minekuks riideid pesta. Panen nad masinasse ja ise lähen ennast tööle minekuks valmis seadma. Viieteist minuti pärast otsustan välja minna. Ja voilaaa- meie koridorist oli korraga saanud Žilina ujula! Kogu põrand oli kaetud sentimeetrise veekihiga. Pesumasinat ära lõhkuda pole ju lihtsalt võimalik! Olgu, otsustasin siis kooli hiljaks jääda ja koridori ära kuivatada, sest mul pole vaja maksta naabrite remondi eest. Vett oli aga liiga palju, nii et koristasin ära poole ning helistasin Gilbertole, et kui tund lõppeb, siis ta kohe koju jookseks ja ülejäänu ära kuivataks, sest tal oli ainult üks tund.

Pärast nägime üksteist Hajovňal. Gilberto ütleb, et ta ikka ei usu, et see oli tema pärast ja ma ei tahtnud temaga vaidlema ka hakata, sest mis tähtsust seal enam on. Täna tuli Martin asja vaatama, möllas meie pesumasinaga, et sealt ülejäänud vesi kätte saada ja selgus, et masin päris katki pole, lihtsalt toru, kust vesi välja läks oli paigast nihkunud. Loomulikult sellepärast, et keegi pesumasinat liigutas. Viis minutit tagasi teatas Gilberto „ Aaaaa jaaa, no siis võib-olla oli ikka minu pärast!“. Võib-olla?!?J

Minu esimene projekt

Nii, nii... valmis minu esimene projekt. Muidugi, ülikooliajal sai neid vorbitud ikka rohkem, aga neid ei pidanud me kuhugi esitama, selletõttu ei lähe nad ka arvesse. Nüüd siis kirjutasin noortevahetuse projekti, mille esitasin Iuventale. Tõenäosus sealt raha saada 1. aprilli tähtajal on väike, sest kõik tahavad oma projekte suvel läbi viia ning tean juba vähemalt nelja inimest, kes antud hetkel mu konkurendid on. Aga, pöidlad pihku!

Ning selle projekti raames tundsin ma esimest korda, et ma ei taha Žirafasse minna. Miks? Siin on minu projektisaaga:

Esiteks rääkisin ma juba veebruaris oma tuutorile, et tahan noortevahetuse teha. Tema naeratas mulle viisakalt ja ütles, et tee jah, kui tahad. Jutustas mulle veel kõige halvemad stsenaariumid otsa. Siis kui tahan Žirafas igasuguseid väikeseid asju teha meeldib see kõigile- oi jaaa, nii tore lauluõhtu oli ja sinu tehtud film on ka lahe jne, jne. Nii tore vabatahtlik oled! Mulle sellest aga ei piisa. Juba oma EVS-i alguses oli suur plaan noortevahetuse projekt kirjutada ja seda soosisid ka meie koolitajad on-arrivalil ja mid-termil. Ja siis on vaja Žirafal pidurdama hakata! Ok, see selleks.

Kolmapäeval teatasin siis, et vajan ka direktori allkirja ja igasuguseid pangaandmeid. Sain need pangaasjad ilma probleemideta. Järgnevalt oli meil koosolek, kus arutasime, kuidas minul ja Gilbertol koolides läinud on ja kas tasub jätkata. Koosoleku lõpus küsis Martin direktorilt, et kas ta on nõus andma allkirja minu projektile, seletas talle veel kõik ära- kuhu esitatakse, millega tegu jne, jne.. Direktor ütles, et väga tore ja ta allkirjastab selle. Hahaaa.... lugesin oma lapsukese viimast korda läbi ja läksin siis direktori juurde tagasi nende lehekülgedega, kuhu ta allkirja pidi panema. Ja kas ta andis allkirja? Loomulikult mitte! Ei, mina ei saa sellest aru, mis projekt? Kas ma olen vastutav? Ma ei taha vastutada! Pagan, direktor ja ei taha vastutada! Ütlesin siis, et jätan selle talle oma lauale ning „lugegu“ ja vaadaku ning homme paneb siis allkirja. Sellega oli ta nõus, aga kuna kabinetis ei viibinud mitte ainult mina ja tema, vaid neli inimest veel, siis tundsin ennast väga tobedalt. Lõpuks jätsin projektikese oma laua peale, et ta saaks seda siis sõnaraamatuga tõlkida ja teada saada selle, mida Martin talle juba korra rääkis, aga mis ilmselt tema lokipahmaka taha toppama jäi.

Hommikul tulin tagasi lootes, et ta on oma käpajälje sinna alla visanud. Oligi, aga ainult ühele paberile! Kui loll saab olla? Panin kogu projekti ühte hunnikusse ja sinna, kuhu ta allkirja pidi panema oli kaks eraldi lehte. Ja ta allkirjastab neist ainult ühe! Olin ilusal hommikul ikka väääääga vihane. Õnneks tuli üks teine töötaja, kellele ma eelmisel päeval lubasin uue video teha ja kõiki Žirafa töötajaid kodulehe tarbeks pildistada ning siis ta nägi, et mul pole just kõige suurem tahtmine direktori juurde tagasi minna, võttis ta mu paberi ja läks küsis ise allkirja. Vuhhh, tormasin postimajja ja projekt sai saadetud 1. aprilli tähtajaga! Jipiii....

Ega ma lõpuks enam aru ei saanud, miks ma seda teen... aga, kui olin selle alguses oma eesmärgiks seadnud, siis pidin selle ka ära tegema. Lisaks tundsin, et igasugune tilu-lilu on tore ja lõbus, aga see pole see. See pole sama, mis tõelise projekti kirjutamine, esitamine ja loodetavasti ka suvel läbi viimine...

Talgud

Nagu juba mainitud, siis reedel esitasin projekti, millega üle kuu aja jändasin. Pärast reedest tööpäeva oli ikka tõeline puhkuse tunne, sest ma ei pidanud enam mõtlema, et millal ma seda kirjutan ja kas saan ikka kõik asjad korda. Pärast viite tundi lastega erinevate lauamängude mängimist helistas Klara, et tule Stanicasse. Ma ei läinud isegi mitte koju, vaid töölt otse Stanicasse. Ka temal polnud just kõige toredam tööpäev ning kella kolmeni öösel istusime Stanicas baaris ja jõime veini! Ei mingit tööd, lihtsalt poole ööni kurtmine, kui raske ikka vabatahtliku elu on!

Laupäeval olid Stanicas talgud. Nad tahavad oma pargi ümber kujundada ja petanque väljaku ka teha. Talgud algasid kell kümme, Merit jõudis sinna kell 12. Aga olin edukam, kui Klara, sest tema ei jõudnud üldse!:) Oli ääretult ilus ilm ning vahelduseks nautisin kivide tassimist ja riisumist. Pärast koristamist grillisime vorste ja oli minu selle aasta esineme grill... mmmmm, väga maistev. Tulin sealt aga üsna ruttu ära, kuna olin ainuke mitte-slovakk. Ning kui seltskonnas räägitakse slovaki keelt, siis saan ma mõttest aru, aga üldiselt sädistavad nad nii kiirelt, et mul polnud just kõige lõbusam. 

Reedel Stanicas

Plaanitu pühapäev!

Mulle tundub, et veetsin ühe toreda pühapäeva ja seda hoolimata sellest, et ei reisinud kuhugi, et keegi ei tulnud külla jne, jne.

Niisiis, kirjutan selle siia selleks üles, et pärast oma EVS-i seda mitte unustada... sest toredaid päevi on tore mitte unustada.

Kõigepealt rääkisime juba viis kuud tagasi Klaraga, et vaja oleks ära käia Žilina Galeriis. Viis kuud võtsime hoogu, täna oli siis aega minna! Galerii oli.... hmmmm galerii! Üks osa sellest oli päris tore, kus oli üleval kunstiülikooli tudengite tööd. Teine osa oli aga ühe Slovakkia kunstniku maalid- no eriti midagi aru ei saanud küll. Aga õnneks polnud ma ainuke.:)

Nii, galeriis käidud tahtis Milan pildistada Mirages ühte asja. Läksime sinna- asi mida ta pildistada tahtis oli lennuki osa, mis asus enne lennukikohvikut. Ta õpib mingit mehaanika/tehnika ala seoses lennukitega. Huvitav. Siis aga ei suutnud me otsustada, kas süüa kõigepealt bageta´t või jäätist. Tiirutasime veel kesklinnas ringi ja otsus lange bageta kasuks. Järgmisena siis jäts kah otsa! Samal ajal mõlgutasime mõtteid selle üle, kui imelik on slovakikeelne sõna „jäätis“. Eesti keeles kõlab see hästi ja jäätise moodi, ka läti keeles „saldejums“ on ilus, aga slovaki keeles tõeline keeleväänamine „zmrzlina“! Miks on vaja panna viis konsonanti jutti?

Siis mõtlesime võtta osa ühest fotovõistlusest, kus tuleb pilt teha jalgrattast ja sõbrast/endast. Olgu siis nii, võtame osa, kuigi me isegi ei teadnud, mis auhinnaks on.... ja auhind on ikka oluline küll! Võtsime minu tühjade kummidega ratta, siis Klara ja Milani ratta ning läksime arvake ära kuhu? Stanicasse! Selgus, et mu ratta kummid pole mitte ainult tühjad vaid ka katki. Vaene Milan pumpas ja pumpas, aga kurb olukord ei muutunud. Tegime siis pilte ainult kahe rattaga.

Ning lisaks sellele otsustasime piinata Hapčot, kes baaris töötas. Üksteise järgi tellisime lattet, siis kuuma šokolaadi ja siis jälle lattet. Ei osanud ta neist ühtegi korralikult teha. Istusime väljas ja jõime oma jooke. Aga kuna laupäeval sai petanque´i väljak korda tehtud, siis täna proovisime ka mängida. Minu, Klara ja Milani mäng oli lihtne ja lõbus. Suvalises järjekorras loopisime oma kuulikesi pisikese palli lähedale. Siis tuli aga Dušan, koos mõne inimesega veel ning tegi selgeks, kui valesti me mängime. Lihtsast petanque´st sai korraga tõeline matemaatika. Aga mängisime seda oma kolm tundi, kuni pimedaks läks. Istusime veel mõnda aega välibaaris ning lohistasin oma katkise jalgratta sama targalt koju tagasi.

Sain aru, et mingil hetkekl mulle meeldivad sellised spontaansed tegevused. Oh, lähme sinna ja teeme seda. Hommikul galeriisse minnes ei teadnud ma, et mu õhtu lõpeb petanque´i mänguga Stanicas. Ja see on kümme korda lõbusam kui plaan A ja plaan B! Järgmine nädalavahetus sõidame Viini ja ei mingeid plaane! Vaatame, mida elu ja Austria pakuvad...

Siin ka mõni näide meie jalgrattaklõpsudest (venna Siimu auks:))

Zmrzlina! 

Klara majaesine

Latte Stanicas

Minu pildiidee Klarast

Klara pildiidee minus. Oluline on vari!

Petanque´i mängu algus...

Siis, kui mäng veel lihtne oli...

... ja siis kui ta keeruliseks muutus!