Merit Slovakkias: Austria, Viin

Viin on midagi uhket, midagi suursugust ja stiilset, seal on tõeline kevad, kus puud on ereroheliste lehtedega kaetud ja lilled õitsevad täies ilus. Viin ja Bratislava on üksteisele nii lähedal ja samas ka nii kaugel, lihtsalt 60 km sõitu ning inimesed, arhitektuur ja isegi õhk on teistsugune. Viin on nagu Viini valss või Viini sai- midagi head ja pidulikku.

Austriasse tahtsin ma juba ammu minna, aga kuna ma Varssavit juba külastasin suure külmaga, siis Viini jaoks ootasin soojemaid ilmasid. Need ma ka sain!

Laupäeva hommikul ootas Martin meid uks ees, sest ka tema pidi juhuslikult sinna sõitma, mis tähendas ühe otsa piletiraha säästmist. Milline mõnus vedamine! Sõit oli unine, sest eelmisel õhtul oli vaja Stanicas istuda....Aga Martin jättis meid Viini kesklinna, kus tänu kaardile edasi matkasime. Endiselt pidasime kinni oma lubadusest mitte plaane teha. Kuna kotis oli meil palju võileibu ja ka pudel veini, siis mõtlesime minna parki ja oma kotid kergemaks muuta. Istusime seal vist kaks tundi- vaja oli teha ka pilte ning ajaloolise tähtsusega videosid. Edasi jalutasime niisama linnas- pildid, pildid, pildid. Ja siis läksime muuseumite rajooni, eesmärgiga miskit külastada. Oi jaaa.... pilet oli kõigest 11 eurot ning õpilasele 7 eurot. Ok, 7 võin välja kannatada, 11 eurot ma küll ei maksa! Olime hindadest nii šokis, et otsustasime seda natuke seedida ja muuseumeid külastada järgmisel päeval. Selle asemel kohtusime hoopiski oma couchsurfer´i Anasstasiaga. Tema viis meid järgmisesse parki kohvi jooma ja siis läksime ühte organisatsiooni, mis on Stanica sõprusorganisatsioon ning üks töötaja tegi meile ekskursiooni. Kuna Stanica on väike, siis arvasime, et ega see rohkem aega ei võta, kui pool tundi. Tegelikult oli organisatsioon nii suur, et puhtalt maja vaatamisele kulus 45 minutit. Viinis on kõik majad väga suured ja avarad. Saime ka hoone katusele, kus oli ilus vaade kogu linnale. Edasi kohtusime jälle Anasstasia ja tema sõpradega ning õhtu veetsime baaris nagu arvata võite. Õnneks mitte väga kaua, sest hinnad on nagu on- kui Slovakkias on klaas veini pubis/baarid 1-1.50 eurot, siis Viinis 3 eurot. Pole just kõige vabatahtliku-sõbralikum linn...

Hommikul jätsime hüvasti oma couchsurfer´iga ja otsisime nagu tikutulega taga poodi, mis pühapäeval avatud oleks. Kui Slovakkias on osa poode ka 24 tundi lahti, siis seal on pühapäev ikka tõeline puhkepäev. Lõpuks leidsime mingisuguse nurgapoe, mis ilmselgelt kuulus türklasele. Poe, kus polnud mitte midagi! Kui nüüd näiteks „Toidupoe Oscareid“ jagada, siis see pood võidaks lausa kolm- kõige kuivemad pirukad, kõige piprasemad hapukurgid ja kõige kallimad hinnad selle näru eest. Kui Slovakkias sööd 4 euro eest nagu siga, siis Viinis sain sama raha eest kerge hommikusöögi. Ja pühapäeval saime üle ka oma muuseumi hinnašokist ning läksime Albertina kunstimuuseumisse, kus nägin näiteks Picasso ja Monet maale ning terve korrus oli pühedatud Roy Lichtenstein´ile. Tulid meelde küll gümnaasiumi kunstiajaloo tundidest! Õnneks saime sisse õpilasehinnaga. Aga mitte lihtsalt- minul ja Klaral on ainult Euro26 kaart, mis pole tudengikaart, sest seda me enam pole. Seisime siis kassa ees ja näitasime uhkel oma Euro26 kaarti. Olete tudengid või ei- ei ole, siis palun 11 eurot. Järsku tuli meie tagant Gilberto tekstiga: „ No mingis mõttes nagu oleme ka, ärge võtke nüüd asja nii, oleme vabatahtlikud, võiksite meid ju 7 euroga sisse lasta. See on Euroopa Liidu programm, töötame ilma rahata. Me käime ka koolides õpetamas. “ jne, jne, jne. Mul ja Klaral oli suht piinlik, sest olime nii äpud, et ei suutnud isegi valetada, et õpilased oleme, aga kuna Gilbertol tuli juttu nagu püssitorust, siis müüjal viskas siibrisse ja andis meile tudengipiletid. Jeiii.... aitäh! Mida me küll ilma brasiillaseta teinud oleksime!?!

Pärast seda sõime veel Subway´st ostetud võileiba ja algas kojusõit. Kuna raha meil enam polnud, siis tuli kurjalt kasutada Viini transpordisüsteemi...:)

Ja uskumatu on see, et kahe päeva jooksul Viinis ei eksinud me kordagi ära- ei metroo liinidel sõites ega tänavatel. Bratislavasse jõudes olime nagu peata kanad ja otsisime taga bussipeatust, et rongijaama minna. Lõpuks me sinna ei läinud, sest niikuinii oleks me suure sahkerdamise peale rongist maha jäänud. Otsustasime sõita bussiga Žilinasse, aga saime aru, et me pole ka õiges bussipeatuses! Osa rahvusvahelisi busse peatub teises bussijaamas. Ostsime linnaliini pileti põhibussijaama. Sõit võttis väga kaua aega ja olime kahtlastes kohtades, mina ja Klara olime aga sada protsenti kindlad, et buss on õige, sest nii oli aknale kirjutatud. Brasiillasel hakkas aga kartus hinge pugema- äkki oleme ikka eksinud. Meie reisi viimase show korraldas ta Bratislava linnaliinis. Oli vaja ju püsti karata ja kõige vanema tädi käest küsida, kas ta inglise keelt oskab. Mina ja Klara vajume juba toolidel allapoole, et komöödiat pealt vaadata. Üllatus, üllatus- tädi ei rääkinud inglise keelt ja kõrvakuulmisega oli ka vist halvad lood. Gilberto proovis siis slovaki keeles küsida, kas järgmine peatus on meie oma. Tädi seletas, millal on vaja maha minna, aga Gilberto ei saanud aru. Siis hakkas vanadaam bussis inimesi otsima, kes inglise keelt räägiks. Selle aja peale teadsid juba kõik inimesed, kuhu me sõita soovime. Lõpuks leidis tädi minu ja küsis, kas ma inglise keelt räägin, vastasin, et jah, aga slovaki keelt mitte. Sellepeale lõi ta käega ja väljus bussist! Meie jõudsime ka täiesti imekombel õigesse punkti ja südaöösel väsinult tagasi Žilinasse.

Kokkuvõttes oli väga tore, naljakas ja meeldejääv nädalavahetus. Siin minu pildipank: