Merit Slovakkias: Plaanitu pühapäev!

Mulle tundub, et veetsin ühe toreda pühapäeva ja seda hoolimata sellest, et ei reisinud kuhugi, et keegi ei tulnud külla jne, jne.

Niisiis, kirjutan selle siia selleks üles, et pärast oma EVS-i seda mitte unustada... sest toredaid päevi on tore mitte unustada.

Kõigepealt rääkisime juba viis kuud tagasi Klaraga, et vaja oleks ära käia Žilina Galeriis. Viis kuud võtsime hoogu, täna oli siis aega minna! Galerii oli.... hmmmm galerii! Üks osa sellest oli päris tore, kus oli üleval kunstiülikooli tudengite tööd. Teine osa oli aga ühe Slovakkia kunstniku maalid- no eriti midagi aru ei saanud küll. Aga õnneks polnud ma ainuke.:)

Nii, galeriis käidud tahtis Milan pildistada Mirages ühte asja. Läksime sinna- asi mida ta pildistada tahtis oli lennuki osa, mis asus enne lennukikohvikut. Ta õpib mingit mehaanika/tehnika ala seoses lennukitega. Huvitav. Siis aga ei suutnud me otsustada, kas süüa kõigepealt bageta´t või jäätist. Tiirutasime veel kesklinnas ringi ja otsus lange bageta kasuks. Järgmisena siis jäts kah otsa! Samal ajal mõlgutasime mõtteid selle üle, kui imelik on slovakikeelne sõna „jäätis“. Eesti keeles kõlab see hästi ja jäätise moodi, ka läti keeles „saldejums“ on ilus, aga slovaki keeles tõeline keeleväänamine „zmrzlina“! Miks on vaja panna viis konsonanti jutti?

Siis mõtlesime võtta osa ühest fotovõistlusest, kus tuleb pilt teha jalgrattast ja sõbrast/endast. Olgu siis nii, võtame osa, kuigi me isegi ei teadnud, mis auhinnaks on.... ja auhind on ikka oluline küll! Võtsime minu tühjade kummidega ratta, siis Klara ja Milani ratta ning läksime arvake ära kuhu? Stanicasse! Selgus, et mu ratta kummid pole mitte ainult tühjad vaid ka katki. Vaene Milan pumpas ja pumpas, aga kurb olukord ei muutunud. Tegime siis pilte ainult kahe rattaga.

Ning lisaks sellele otsustasime piinata Hapčot, kes baaris töötas. Üksteise järgi tellisime lattet, siis kuuma šokolaadi ja siis jälle lattet. Ei osanud ta neist ühtegi korralikult teha. Istusime väljas ja jõime oma jooke. Aga kuna laupäeval sai petanque´i väljak korda tehtud, siis täna proovisime ka mängida. Minu, Klara ja Milani mäng oli lihtne ja lõbus. Suvalises järjekorras loopisime oma kuulikesi pisikese palli lähedale. Siis tuli aga Dušan, koos mõne inimesega veel ning tegi selgeks, kui valesti me mängime. Lihtsast petanque´st sai korraga tõeline matemaatika. Aga mängisime seda oma kolm tundi, kuni pimedaks läks. Istusime veel mõnda aega välibaaris ning lohistasin oma katkise jalgratta sama targalt koju tagasi.

Sain aru, et mingil hetkekl mulle meeldivad sellised spontaansed tegevused. Oh, lähme sinna ja teeme seda. Hommikul galeriisse minnes ei teadnud ma, et mu õhtu lõpeb petanque´i mänguga Stanicas. Ja see on kümme korda lõbusam kui plaan A ja plaan B! Järgmine nädalavahetus sõidame Viini ja ei mingeid plaane! Vaatame, mida elu ja Austria pakuvad...

Siin ka mõni näide meie jalgrattaklõpsudest (venna Siimu auks:))