Minu esimene projekt

Nii, nii... valmis minu esimene projekt. Muidugi, ülikooliajal sai neid vorbitud ikka rohkem, aga neid ei pidanud me kuhugi esitama, selletõttu ei lähe nad ka arvesse. Nüüd siis kirjutasin noortevahetuse projekti, mille esitasin Iuventale. Tõenäosus sealt raha saada 1. aprilli tähtajal on väike, sest kõik tahavad oma projekte suvel läbi viia ning tean juba vähemalt nelja inimest, kes antud hetkel mu konkurendid on. Aga, pöidlad pihku!

Ning selle projekti raames tundsin ma esimest korda, et ma ei taha Žirafasse minna. Miks? Siin on minu projektisaaga:

Esiteks rääkisin ma juba veebruaris oma tuutorile, et tahan noortevahetuse teha. Tema naeratas mulle viisakalt ja ütles, et tee jah, kui tahad. Jutustas mulle veel kõige halvemad stsenaariumid otsa. Siis kui tahan Žirafas igasuguseid väikeseid asju teha meeldib see kõigile- oi jaaa, nii tore lauluõhtu oli ja sinu tehtud film on ka lahe jne, jne. Nii tore vabatahtlik oled! Mulle sellest aga ei piisa. Juba oma EVS-i alguses oli suur plaan noortevahetuse projekt kirjutada ja seda soosisid ka meie koolitajad on-arrivalil ja mid-termil. Ja siis on vaja Žirafal pidurdama hakata! Ok, see selleks.

Kolmapäeval teatasin siis, et vajan ka direktori allkirja ja igasuguseid pangaandmeid. Sain need pangaasjad ilma probleemideta. Järgnevalt oli meil koosolek, kus arutasime, kuidas minul ja Gilbertol koolides läinud on ja kas tasub jätkata. Koosoleku lõpus küsis Martin direktorilt, et kas ta on nõus andma allkirja minu projektile, seletas talle veel kõik ära- kuhu esitatakse, millega tegu jne, jne.. Direktor ütles, et väga tore ja ta allkirjastab selle. Hahaaa.... lugesin oma lapsukese viimast korda läbi ja läksin siis direktori juurde tagasi nende lehekülgedega, kuhu ta allkirja pidi panema. Ja kas ta andis allkirja? Loomulikult mitte! Ei, mina ei saa sellest aru, mis projekt? Kas ma olen vastutav? Ma ei taha vastutada! Pagan, direktor ja ei taha vastutada! Ütlesin siis, et jätan selle talle oma lauale ning „lugegu“ ja vaadaku ning homme paneb siis allkirja. Sellega oli ta nõus, aga kuna kabinetis ei viibinud mitte ainult mina ja tema, vaid neli inimest veel, siis tundsin ennast väga tobedalt. Lõpuks jätsin projektikese oma laua peale, et ta saaks seda siis sõnaraamatuga tõlkida ja teada saada selle, mida Martin talle juba korra rääkis, aga mis ilmselt tema lokipahmaka taha toppama jäi.

Hommikul tulin tagasi lootes, et ta on oma käpajälje sinna alla visanud. Oligi, aga ainult ühele paberile! Kui loll saab olla? Panin kogu projekti ühte hunnikusse ja sinna, kuhu ta allkirja pidi panema oli kaks eraldi lehte. Ja ta allkirjastab neist ainult ühe! Olin ilusal hommikul ikka väääääga vihane. Õnneks tuli üks teine töötaja, kellele ma eelmisel päeval lubasin uue video teha ja kõiki Žirafa töötajaid kodulehe tarbeks pildistada ning siis ta nägi, et mul pole just kõige suurem tahtmine direktori juurde tagasi minna, võttis ta mu paberi ja läks küsis ise allkirja. Vuhhh, tormasin postimajja ja projekt sai saadetud 1. aprilli tähtajaga! Jipiii....

Ega ma lõpuks enam aru ei saanud, miks ma seda teen... aga, kui olin selle alguses oma eesmärgiks seadnud, siis pidin selle ka ära tegema. Lisaks tundsin, et igasugune tilu-lilu on tore ja lõbus, aga see pole see. See pole sama, mis tõelise projekti kirjutamine, esitamine ja loodetavasti ka suvel läbi viimine...