Siga.... merisiga

Paulo ja Svenja võtsid endale merisea. Svenja nägi kuskil miniloomaias, kuidas merisigasid madudele söödeti, tal hakkas neist muidugi hale ning otsustas ta siis ühe neist päästa. Nimeks on tal nüüd Minni. Kõik vägagi tore, kuni hetkeni, mis Svenja pidi Saksamaale sõitma ülikooli katsetele ning Paulo Kõrg-Tatratesse mid-term koolitusele. Kuna ka Gilberto läks samale koolitusele, siis tuli Paulo enne meie juurest läbi, et koos minna. Ja mida minu silmad nägema pidid? Brasiillasel oli käes pappkast, kasti sees oli see siga. Vabandust, Minni! Kes tema eest hoolitsema peab, kuni kõik mööda ilma ringi reisivad? Merit loomulikult! Ütlesin Svenjale kunagi, et kui tõesti teist võimalust pole, siis võin teda sööta, aga nüüd ma ei usugi, et nad seda „teist võimalust“ üldse otsima hakkasid... Ja mulle ei meeldi see siga, lausa kardan teda. Peale selle on mul teismelisepõlvest nende rotitaoliste loomadega halb kogemus- oli hamster, see suri toanurka, siis oli teine hamster, see suri ka ja vist ka kolmas ja neljas, kes käpad püsti viskasid. Nüüd käin Minnit iga tunni aja tagant vaatamas, kas ta ikka elus on. Svenja lööb mu maha, kui ta Minni siin otsad annab.

Tegelikult pole tal ka siin just kõige sobilikumad tingimused. Ma ei taha teda puutuda, sellepärast viskan talle paar korda päevas porgandi kasti põhja ja natuke vett kallan ka. Kuna tal spetsiaalset joogitopsi pole, siis on seal alus, mida ta kogu aeg ümber ajab ja selletõttu on ta saepuru ja ajalehed märjad. Ilmselt vesi ja piss segamini. Ja see haiseb jubedalt- tõstsin ta puuri Gilberto tuppa ja panin ukse kinni. Las haiseb seal vähemalt. Õnneks homme tuleb Paulo oma seale järele!

Tähtis pole mitte elatud aastate arv, vaid aastates elatud elu (A. Stevenson)

Mul oli sünnipäev- esimest korda võõral maal, aga kõigest hoolimata oli mul elu kõige toredam ja meeldejäävam sünnipäev. Niisiis alustan algusest:

Oma sünnipäeval pidin ma töötama Hajovňal kella kümnest kuni kella viieni. Hommikul tõusin üles ja hakkasin lastele küpsisetorti tegema, sest sain väikestest vihjetest aru, et nad kavatsevad miskit teha. Ja mul oli õigus. Mängisin ühega neist piljardit ning järsku oli kogu ruum lastest tühi. Siis tulid nad järjekorras tagasi ja kõik nad ütlesin mulle „ Kallis Merit, palju õnne sünnipäevaks ja kõike kõige paremat ja head tervist!“. Väga keerukas lause. Siis aga tuleb üks kuueaastane poiss, surub kätt, ütleb esimesed kaks sõna ja.... ülejäänu läks meelest ära! Tegi ta siis mulle kaks põsemusi ja oligi ta õnnitlus läbi. Siis tuli veel Martin mulle õnne soovima, kuna ta töötab kesklinnas, siis Hajovňale tulla oli väga pikk maa, aga jällegi ääretult armas. Järgnevalt aga  tuli mu päeva parim hetk, sest kui kõike eelnevat oskasin ma ette aimata, siis seda absoluutselt mitte. Gilberto tuli tööle ja ütles, et Merit, sulle oli mingisugune pakk kontoris. Mingisugune pakk? Anna ruttu siia! Ja mis ma näen- Sirli saatis mulle raamatu ja kirja. Kõige suurem üllatus ja armsaim asi, kohe pisar tuli silma;) Niisiis, suur-suur aitäh Sirli ja Kauri!

Nii, tööpäev läbi- koju. Sain tund aega kodus olla, siis jooksin poodi ja ostsin kaks suurt pudelit šampust Stanicasse. Stanicas oli üritus- keelatud filmid. Hahaaa... Tegelikult tahaksin ma seda eesti keeles kuulda. Tegemist oli loenguga, kus näidati filmide trailer´eid ja siis kommenteeriti neid, miks üks või teine film keelatud on. Alustati väga vanadest filmides, mille puhul ei saanud arugi, miks teda näidata ei võinud, aga ju siis oli ikka omal ajal põhjus. Loomulikult ei saanud ma 100% aru, aga erinevad filmid olid keelatud poliitilistel, rassilistel, pornograafilistel põhjustel ning liiga palju päid ei tohi ka filmides maha raiuda... Nii loeng kuulatud, läksime baari ning õige varsti avastasin, et kõik inimesed- need keda ma oma šampust jooma kutsusin ja ka loengu kuulajad kandsid rinnas minu pildiga kleebist, kuhu oli kirjutatud „Terviseks! No a čo?“. Kõikidel Stanica sünnipäevadel meisterdatakse sellised kleepsud ja kõik inimesed kannavad neid. Samuti on traditsioon, et kõik nad lõppevad küsimusega „No a čo?“ („Ja mis siis?“). Siis kustutati baaris tuled ära, mul pandi silmad kinni ja toodi tort ühe küünlaga. Kõik inimesed laulsid sünnipäevalaulu ka. Nii lihtne ja nii meeldejääv! Jõime šampust ja veini ja kõike muud ka veel ning koju jõudsin kell 2, et kell 8 tõusta ja hüperaktiivsete lastega tööle hakata! Ei olnud just kõige aktiivsem tööpäev...

Aga sünnipäeva juurde kuuluvad ka kingid. Minu Slovakkiamaa kingitused:

1. Suveniirkell ja šokolaad lastelt
2. Raamat ning kiri Sirlilt ja Kaurilt
3. Alpinisti T-särk ja kaelkirjakutega küünal Martinilt
4. Sall ja „Sõprade“ DVD-d Gilbertolt
5. Roos, kassidega kõrvarõngad ja kaart, kus ma peal olen, Klaralt ja Milanilt
6. Tort, isetehtud rahakott ja väga tore pidu Stanicalt.
7. Väga palju kallistusi, häid sõnu ja meeldejäävaid hetki kõikidelt inimestelt, keda ma siin tunnen
8. Hulganisti naljakaid sõnumeid Facebookis! Eestlased, kes slovaki keeles kirjutasid ja slovakid, kes järsku eesti keelt teadsidJ

Nüüd aga vastan Sirli lubadustele:

1. Ära loodagi, et ma tagasi ei tule!:)
2.  Koju jõudes oled sa esimene, kellele külla sõidan.
3. Tänan raamatu eest, siia tulles võtsin kaasa kaks raamatut. Esimene neist on „Marley ja mina“, mis on lihtsalt nii nõme, et ma ei suuda seda lugeda ja ma ei soovita seda isegi vaenlasele. Teine aga liiga raske, et mul pole tahtmist seda lugeda. Nüüd loen igal õhtul ühe aforismi.
4. Pealkirjaks on juba üks äge tsitaat, mis ma leidsin.
5. Teen sissekandeid veel ja veel oma blogisse. Vaata, et lugeda jõuad!
6. Olin oma sünnipäeval väga õnnelik ja rohkem mina ise, kui kunagi varem...

Minu töö

Nii, lust ja lillepidu on selleks korraks läbi.

Saime uue töö koolides. Nüüd käin neli päeva nädalas hommikuti koolides inglise keelt kas siis õpetamas või assisteerimas. See tähendab seda, et hommikul koolis ja siis õhtul oma keeletunnid Žirafas. Aga oma koolimuljetest kirjutan kunagi hiljem, sest hetkel olen käinud kõikide koolide õpetajatega ainult rääkimas ja ühel päeval ka tööl, kus neljas tunnis tegin Eesti kohta presentatsiooni.... Aga sellel nädalal on õpilastel koolivaheaeg ning mina alustan oma tundidega 21. veebruarist.

Koolivaheajal aga oleme Hajovňal, kus on eriprogramm. Eriprogramm ka meile, sest lapsed on hullumeelsed, ma ei saa aru, mis neil vaheajal viga on. Võib-olla kooliajal kasutavad nad poole energiast koolis ära ja siis tulevad Hajovňale, aga igatahes oli täna klubis nii 30 last ja lärmi korraliku rock-kontserdi eest... Mina korraldasin aga neile Bingo-päeva. Nad olid nii vaimustuses, et pidin seda neile kaks korda tegema. See tähendab kaks korda lugema numbreid slovaki keeles sajani. Muidugi nautisid nad seda- eiiiii, seda ei öelda nii, ütle nii. Mis number? Miks sa nii ütled, ütle ilusti! Eelproov kogu asjale oli neile mängu seletamine slovaki keeles. Kuna ma grammatikast midagi ei tea, siis ladusin sõnad ritta ja küsisin, et kas saate aru? Töötaja tõlkis minu slovaki keele lastele ära ja läksiki mänguks!

Veel korraldan ma 11. märtsil Hajovňal kontsert-lauluõhtu. Vabatahtlikud üle Slovakkia tulevad Žilinasse, harjutame laule enne seda kaks tundi ja siis esitame neid lastele. Loodan, et tuleb lahe üritus!

Ning veel tahan ma teha noortevahetuse suvel. Aga sellest ei taha ma isegi mitte rääkida, sest olemas on mul küll partnerid, aga mu organisatsioon pole selles suhtes just kõige toetavam, sest nad on teinud kaks noortevahetust ja mõlemas olid mingid jamad. Niisiis, tundub mulle see hetkel rohkem vastutuult jooksmine, aga hetkel olen tujus natuke jonnida ja siiski proovida. Kui välja ei tule, siis ei tule... aga tunnen, et kui vähemalt ei proovi jääb suur osa minu EVS-ist kuidagi puudu.... Jõudu mulle!:)

Kultuur-sportlik nädalavahetus

Neljapäev: Gilberto registreeris ennast ammu juba Couchsurfing´u leheküljele kasutajaks. Nüüd saab ta siis laias ilmas teiste inimeste juures ööbida ja nende giiditeenuseid kasutada ning samas ka külalisi kaugetelt maadelt Žilinas vastu võtta. Tore. Saimegi oma esimese külalise- ameeriklane, kes elab ja töötab septembrist Slovakkias. Ta ei teadnud, miks ta siia tuli ning millal ta USA-sse tagasi läheb. Sõime siis temaga õhtust, kuna mina olin väga-väga väsinud, siis läksin pärast seda magama, Gilberto läks temaga kuhugi pubisse veel. Küsisime, et mis ta Žilinas teha tahab, mida näha ning kauaks jääb. Ta ei teadnud, miks ta siin on ning arvas, et jääb üheks ööks... rõhk sõnal „arvas“.

Reede: Mina ja Gilberto läksime tööle. Usaldasime ameeriklast ning jätsime ta oma korterisse. Kui tagasi tulime, tegi ta meile süüa (loe: ta polnud ära läinud!). Pärast õhtusööki läksime Stanicasse peole. Seal oli mingi üritus, kuhu me muidugi ei jõudnud, sest Merit sai Hajovňal kitarri kätte ja jäi seda mängima. Pidu oli lahe, aga ameeriklane oli kokkamisest ja kodusistumisest nii väsinud, et läks juba 12 koju. Meie jõudsime koju kell kolm ning mugisime siis köögis oliive.

Laupäev: Läksin Stanicasse, et koos Klaraga fotograafia töötoas osaleda. Aga keda pole on Klara, helistasin talle ning sain vastuseks, et tal oli tarvis öösel rattaga Hüper Tescosse minna ja loomulikult pärast pudelit veini otsustas ta kasutada esipidureid, kui mäest alla sõitis. Tulemust võite ette kujutada.... Olgu nii, mõtlesin, et osalen üksi. Istusin baaris, kõlgutasin jalga ning aretasin inimestega viisakat vestlust. Siis tuleb aga Katka, kes Stanicas töötab: „Merit, sa meiega ühele väiksele matkale ei taha tulla?“ Eeeemmmm..... ei, ma osalen siin töötoas. Katka läheb ära ja tuleb siis tagasi: „Oled ikka kindel, läheme Žilina lähedale losse vaatama?“. Merit: „Olgu, tulen kaasa ja teen endale seal töötoa!“ Niisiis sõitsin Strečno´sse, kus mäekünkal asuvad Vana ja Uus Strečno loss. Väga uhked olid nad. Ning selgus, et ka Gilberto ja ameeriklane olid seal. Ning veel selgus, et ameeriklane ei lähe ka täna ära! Üllatus!

Pühapäev: Ta on ikka siin! Kuna mind kutsuti lumelauatama Čičmany´sse, siis jäi Gilberto jällegi meie „külalisega“. Laupäeva õhtul vaatas ta Couchsurfing´u pakkumisi ning teatas meile, et ta ei leidnud kedagi ning ei tea, mis nüüd teeb. Mõni uudis! Meie vaatasime üksteisele otsa ja ütlesime, et kurb küll.  Mina tulin lauatamast tagasi ning läinud ta oligi! Õhtul läksime Stanicasse, kus vaatasime üht filmi ning presentatsiooni tantsu töötoast.... ja olime õnnelikud, et pole kedagi, kellega peab rääkima, aga pole millestki rääkida. 

Lihtsalt jutt

Panen siia kirja minu ja Gilberto eilse dialoogi, sest see on mäletamist väärt...

G: „Merit, kas sa ôpilaste koolivaheajal teed ikka neid Eesti tantse?“

M: „Jah, ikka. Mis siis?“

G: „Aaa... ma lihtsalt môtlesin. Tegelikult ei kujuta ma neid Eesti tantse ette. Millised nad on? Nagu sambakarneval?“J

Ületamatud piirid

Inimesed seavad piire- endale ja teistele. Piirid muudavad kõik. Muudavad inimeste elusid- võib olla paremaks, võib-olla halvemaks. Iseendale seatud piire saame valida, neist loobuda või hoopiski karmistada, teiste seatud piire pole nii lihtne muuta. Kahjuks või õnneks...

Slovakkia on riik, mis ühe varbaga seisab idas, ning ülejäänud üheksaga läänes. Ta asub uhke Viini ja vaese Užhorodi vahel. Vaja on ületada vaid üks piir ning vastu vaatab teine maailm. Kui ületada piir ida poole, siis on seal maailm, kus kümned ja kümned koerad hulguvad külmadel tänavatel, sest varjupaikasid pole inimestelegi, rääkimata koertest. Maailm, kus onu müüb tänaval viieteistkraadises külmas õunu. Maailm, kus raha eest saab kõike...

Jah, käisin Ukrainas. Küll ainult ühes väikeses piirilinnas, kuid väga huvitavas linnas, mis tekitas isu Ukrainasse tagasi minna. Minu reisikaaslaseks oli Svenja, kes mu sinna kutsus. Öömaja leidsime ühe internetilehekülje kaudu- Couchsurfing. Inimesed, kes sinna registreerunud on, võivad üksteisele kirjutada ja öömaja küsida. Meie leidsime Artemi, kes elas lagunenud kortermajas, kuid selle eest oli väga lahke ja sõbralik.

Kuid need piirid... Meil pole vaja viisat, et Ukrainasse minna, küll on aga vaja viisat Ukrainlastel, et Euroopa Liidu riikidesse tulla. Ukrainasse minnes ootasime piiril tund aega. Tuli karm tädi, näos nii palju meiki, kui võimalik, vaatas kõigi passe ja korjas need kokku. Mina ja Svenja istusime taga ja olime viimased. Piirivalvur näeb minu passi, teeb suured silmad ja küsib kuhu ma lähen. Mina vastan, et Užhorodi. Siis küsib tema, et mis mind seal ootab. Svenja ütleb siis kiiresti, et läheme sõbra juurde. Sellepeale tahab ta näha Svenja passi. Tädi teeb veel suuremad silmad nähes sakslast seal, kuid samas tuleb talle ruttu väikene sädemeke silma. Õige kiiresti hakkab ta Svenjaga saksa keeles rääkima. Ei hooli ta enam passidest, sellest kuhu me läheme, vaid ainult oma saksa keele praktiseerimisest. Jess, olemegi Ukrainas!

Bussist maha tulles, võtab meid vastu meie couchsurfer Artem. Ta oli üliaktiive, kogu meie sealoleku programm oli minutitäpsusega paigas. „Nii, buss jäi pool tundi hiljaks, mul plaanis minna teiega ratsutama ja siis Russian Bania´sse, nüüd läheme ratsutama pool tundi hiljem, ma pean kohe oma sõpradele helistama.“ jne, jne. Meie siis piiksatame vahele, et meil pole raha vahetatud. Artem: „Miiida, kuidas nii? Täna on laupäev, kõik rahavahetuspunktid on kinni. Aga ma juba tean! Olgu, teeme asja kiiresti ära.“. Läheme siis ühe poe juurde, mille ukse juures külmetab paar mustas nahkjopes meest. Artem hakkab ühega neist rääkima. Mina ja Svenja vaatame üksteisele otsa ja ei saa midagi aru. Artem ütleb siis tähtsa häälega, et siin saategi raha vahetada! Üks euro oli kümme grivnat. Ja ma pole kontrollinud ametliku kurssi, sest ma ei taha teada, kui palju me petta saime. Aga ka temal on ju vaja pere toita... Ja kui meil poleks olnud Artemi, keda me küll viis minutit tundsime, siis poleks me ealeski teadnud, et need kringliks külmunud mehed raha vahetavad.

Aga Artem oli tore, töötas disainerina. Kui tema koju läksime, küpsetas ta meile ahjus kartuleid koos lihaga (loe: pekk). Kuna tal oli ainult üks taldrik, siis sõime otse pannilt. Ja vett antakse inimestele kella 6-9, 12-13 ning 18-20, niisiis poleks olnud meil ka vett, et neid pesta. Seejärel läksime natuke linnast välja ratsutama ja pärast seda kohalikku traditsioonilist toitu pakkuvasse kohvikusse sööma. Hinnad, oi jah... boršisupp 9 grivnat ehk alla euro. Kartulipannkoogid 11 grivnat, kõik kolmekesi saime sööduks 3,8 euroga. (Poest leidsime kohvilikööri näiteks 12 grivna eest (0,5 liitrit), viin jäi 25-40 grivna vahele). Pärast seda viis Artem meid väikesesse külla Užhorodi lähedal nimega Baranyci. Küsisime, et mis seal on.

Artem uhkelt: „ Seal on Russian Bania!“.

Möh? Mis see on? Kohale jõudes selgus, et saun. Mina ja Svenja ütleme, et see on ju soome saun, mille peale Artem lausa solvus, et mis soome saun- vene aktsendiga ütles, et see on Rrrruuuuussian Baaaaania. Olgu siis nii.

Järgmisel päeval käisime linna peal. Enne seda oli aga vaja oma kotid kuskile jätta. Mõtlesime, et bussijaamas peaks pakihoid olema ja ühtlasi saab ka piletid ära osta. Kassas polnud kedagi, läksime infopunkti. Kõigepealt info bussi kohta- otseliini TÄNA ei eksisteeri, kuigi internet näitas, et nagu ikka oleks otsebuss Košicesse. Tahtsime siis piletit osta ühte teise linna lootusega sealt Košicesse saada. Infotädi seletab, et siit piletit ei saa, peate kassasse minema. Läksime siis kassasse, kus ootasime viis minutit, et keegi sinna tuleks. Tuligi- sama tädi infopunktist, kes sulges infoakna ja avas kassaakna. Naeratas ja küsis, et kuhu me piletit soovime!!!Saime piletid, järgnevalt uuris Artem, et kas siin pakihoid on. Teoorias polnud, praktikas oli. Pisikese raha eest avas ta ühe ukse, kuhu saime kotid jätta. Siis läksime linna uurima. Käisime kahes õigeusu kirikus, mis olid meeletult rahvast täis. Ühes neist nägime ka lapse ristimist. Jällegi asi, mida tavaturist vaevalt et näeb. Ning siis jälle piir...

Seekord juba kaks tundi. Slovakkia kontrollis ikka korralikult. Kõigepealt bussis kõikide passe. Templid. Ootasime neid tund aega tagasi. Siis tuli piirivalvur bussi ning ütles kõva häälega midagi. Kõik korjasid oma kodinad kokku ja läksid välja. Meie ei saanud midagi aru, võtsime siis teiste järgi oma kotid ja läksime kaasa. Selgus, et tuleb ka asjade kontroll. Mina ja Svenja olime loomulikult viimased. Näitame ühes putkas passivale piirivalvurile veelkord oma passi. Kõigepealt mina. Onu vaatab tükk aega seda, siis kontrollib midagi arvutist. Küsib minult, et kuhu ma lähen. Loomulikult olin ma selle linnanime unustanud! Vaatasin Svenjale otsa ja küsisin, et kuhu me läheme. Ahaa, Michalovce´sse! Piirivalvur vaatab mind veel kahtlasema näoga ja küsib, et mis ma Slovakkias teen. Eem... vabatahtlik olen.

Piirivalvur: „Kes?“

Mina: „No töötan.“

Piirivalvur: „Töötad?!?“

Mina: „Ei, no ei tööta. Töötan, aga mitte raha eest!“

Piirvalvur: „Ise ikka aru saad, mis sa teed?“

Mina: „Eeeee.... Jap!“

Sellepeale vaatas ta arvutist veel midagi, viibutas mõtlikult mu passiga kolm korda ja ulatas selle siis mulle.

Järgmine punkt- asjade kontroll. Teen oma koti lahti, vaatan piirivalvurile otsa. Tema naeratab ja ütleb, et jätka. Võtan siis esimese kihi oma tihedalt pakitud seljakotist, milleks on rätik. Piirivalvur käsib jätkata. Järgmine kiht- Ukrainast ostetud alkohol. Onu tõmbab mult pudeli ära, vaatab silti ja ütleb, et hea valik ning küsib, kas mul veel alkoholi või sigarette on. Mina ütlen, et ei ole. Ta ei usu mind. Käsib lahtipakkimist jätkata. Järgmine kiht- minu ujumisriietus. Piirivalvurile kerkib naeratus näole ja küsib kõva häälega: „Erotitskiiii?!?“. Sellepeale hakkab Svenja naerma. Siis hakkan mina naerma ja ei saa sõnagi suust. Kolmas onu passikontrolliputkast tuleb seda tsirkust pealt vaatama. Mina naeran, Svenja naerab ja kolm piirivalvurit naeravad. Mina küsin, et kas veel pean lahtipakkima. Onu pistab käe mu kotti, sobrab seal ja ütleb, et võin minna. Hakkan siis oma kotti jälle kokku pakkima.

Svenja kott oli aga palju paremini pakitud. Esimene kiht- raamatud, teine kiht- rinnahoidja. Onu nägi seda ning vehkis kätega, et aitab, aitab. Küljetaskus oli aga granaatõun ja viin.

Piirivalvur: „Mis see on?“

Svenja: „See on õun.“

Piirivalvur: „Õun? See pole õun!“.

Svenja: „See on... see on.... see on granaat!“J

Piirivalvur võtab Svenjalt „granaadi“, uurib kahtlaselt ja paneb siis lauale.

Piirivalvur: „Mis see on? Vein?“

Svenja: „Ei! See on viin!“

Piirivalvur: „ Ahsoo!“

Mina olen selle aja peale koti kokku saanud ja hakkame välja minema. Piirivalvurid karjuvad meile, et kuhu me läheme, vaatame ehmunud nägudega tagasi ja selgus, et unustasime oma alkoholipudelid laua peale. Krabame need kaenlasse ja läheme naerdes bussi.

Piir, mis lahutab paljusid inimesi, takistab maailma uudistamast. Piir, mida vaevalt, et lähitulevikus muudetakse, sai ületatud. Vastu vaatas armsaks saanud Slovakkia.

Ratsutamas

Užhorodi kesklinn

Uhke teler väga lagunenud seinal. Miks ei parandatud teleri raha eest pigem maja?

Ka kirikus on säästuajad...

Koerad, kes endale prúgikastist toitu otsivad...

Uued ja uhked templid minu passis!

Mid-term ja Rožňava

Mid-term koolitus on kohustuslik osa EVS-st, kus toimub kõikide projektide n-ö vahehindamine, saab analüüsida tehtut ja teha plaane tulevikuks. Kuid kõige olulisem osa on siiski kohtumine teiste vabatahtlikega (mitte, et me seda teinud poleks) ning muljete vahetamine.

Minu mid-term leidis aset Jahodnas. Pisikeses suusakülas Košice lähedal. Koolitus oli lahe, vaba aeg oli tore, kuid külmetasin seal nädal aega. Kuna kogu aeg oli õues alla 10 kraadi ja seminariruum oli suur, inimesi vähe, siis temperatuur sees oli nii 15 kraadi. Jubeeeeee...

Kuid viimasel päeval käisin ka lumelauatamas. Hotellis viibijatele oli 20% soodustust. Päevasel ajal nädala sees tuli nii hinnaks vaid 15 euro (pilet pluss varustus). Ma lihtsalt ei saanud juhust kasutamata jätta. Kuid asja odavusest sain ka aru. Ok, varustus oli palju parem, kui Čičmany´s. Kuid kui Čičmany´s oli kolm nõlva, siis seal ainult üks, pluss lastenõlv. Igav.

Pärast koolitust otsustasin külastada ka Rožňavat. Ning enne koolitust käsin ka Košices. Kuna mu piletud Žilina-Košice makstakse kinni, siis tuli nii palju, kui võimalik Ida-Slovakkiaga tutvust teha.

Košice on suuruselt teine linn Slovakkias. Ning minu reisiraamat ütleb, et kuna Košice asus suurte kaubateede ristumiskohal, siis juba 1347. aastal anti talle samasugused õigused nagu oli toona Ungari pealinnal Budal. Käisime seal vanalinnas ning Püha Eliisabeti katedraalis.

Rožňava on väike linnake Košice´st lääne pool. Elab seal umbes 24 000 elanikku. Reedel läksime Čajovňa´sse ehk teemajja või ma ei teagi, kuidas see eesti keeles oleks. Istusime patjadel ja jõime väga maitsvaid ja tundmatuid teesid... Ostsin sealt ka teed kaasa, sest seal on ehtne tee, mitte pakis seisnud puru. Kuna meid oli kuus ja kõik tegid seal teeshoppingu, siis omanik andis meile ka kingituseks väikese teepaki kaasa. Armas.

Hommikul külastasime vanalinna ning läksime kellatorni, mis oli 17. sajandil kõige täpsem kell kogu endises Ungaris. Kella valmistas Martin Szontagh. Kell tehti väga erilise meetodiga, mis oli saladus. Teised linnad tahtsid aga ka saada sellist täpset kella, kuid linnavõim keelas sellest rääkida ja et kindel olla, et meister sellest ei räägiks, lõigati tal keel suust. Kahjuks suri aga Martin Szontagh ning kella ei osanud enam keegi parandada. Teine versioon kella kadumisest on see, et see põles ära 1766. aastal. Tänapäeval kostub kella asemel iga tund muusikat kõlaritest.

Ühesõnaga minu nädala aja reisimised liinil Žilina-Košice-Užhorod-Michalovce- Košice-Jahodna-Košice-Rožňava-Košice-Žilina on tehtud ja olen väga väsinult ja õnnelikult kodus tagasi. Järgmise korrani!