Tähtis pole mitte elatud aastate arv, vaid aastates elatud elu (A. Stevenson)

Mul oli sünnipäev- esimest korda võõral maal, aga kõigest hoolimata oli mul elu kõige toredam ja meeldejäävam sünnipäev. Niisiis alustan algusest:

Oma sünnipäeval pidin ma töötama Hajovňal kella kümnest kuni kella viieni. Hommikul tõusin üles ja hakkasin lastele küpsisetorti tegema, sest sain väikestest vihjetest aru, et nad kavatsevad miskit teha. Ja mul oli õigus. Mängisin ühega neist piljardit ning järsku oli kogu ruum lastest tühi. Siis tulid nad järjekorras tagasi ja kõik nad ütlesin mulle „ Kallis Merit, palju õnne sünnipäevaks ja kõike kõige paremat ja head tervist!“. Väga keerukas lause. Siis aga tuleb üks kuueaastane poiss, surub kätt, ütleb esimesed kaks sõna ja.... ülejäänu läks meelest ära! Tegi ta siis mulle kaks põsemusi ja oligi ta õnnitlus läbi. Siis tuli veel Martin mulle õnne soovima, kuna ta töötab kesklinnas, siis Hajovňale tulla oli väga pikk maa, aga jällegi ääretult armas. Järgnevalt aga  tuli mu päeva parim hetk, sest kui kõike eelnevat oskasin ma ette aimata, siis seda absoluutselt mitte. Gilberto tuli tööle ja ütles, et Merit, sulle oli mingisugune pakk kontoris. Mingisugune pakk? Anna ruttu siia! Ja mis ma näen- Sirli saatis mulle raamatu ja kirja. Kõige suurem üllatus ja armsaim asi, kohe pisar tuli silma;) Niisiis, suur-suur aitäh Sirli ja Kauri!

Nii, tööpäev läbi- koju. Sain tund aega kodus olla, siis jooksin poodi ja ostsin kaks suurt pudelit šampust Stanicasse. Stanicas oli üritus- keelatud filmid. Hahaaa... Tegelikult tahaksin ma seda eesti keeles kuulda. Tegemist oli loenguga, kus näidati filmide trailer´eid ja siis kommenteeriti neid, miks üks või teine film keelatud on. Alustati väga vanadest filmides, mille puhul ei saanud arugi, miks teda näidata ei võinud, aga ju siis oli ikka omal ajal põhjus. Loomulikult ei saanud ma 100% aru, aga erinevad filmid olid keelatud poliitilistel, rassilistel, pornograafilistel põhjustel ning liiga palju päid ei tohi ka filmides maha raiuda... Nii loeng kuulatud, läksime baari ning õige varsti avastasin, et kõik inimesed- need keda ma oma šampust jooma kutsusin ja ka loengu kuulajad kandsid rinnas minu pildiga kleebist, kuhu oli kirjutatud „Terviseks! No a čo?“. Kõikidel Stanica sünnipäevadel meisterdatakse sellised kleepsud ja kõik inimesed kannavad neid. Samuti on traditsioon, et kõik nad lõppevad küsimusega „No a čo?“ („Ja mis siis?“). Siis kustutati baaris tuled ära, mul pandi silmad kinni ja toodi tort ühe küünlaga. Kõik inimesed laulsid sünnipäevalaulu ka. Nii lihtne ja nii meeldejääv! Jõime šampust ja veini ja kõike muud ka veel ning koju jõudsin kell 2, et kell 8 tõusta ja hüperaktiivsete lastega tööle hakata! Ei olnud just kõige aktiivsem tööpäev...

Aga sünnipäeva juurde kuuluvad ka kingid. Minu Slovakkiamaa kingitused:

1. Suveniirkell ja šokolaad lastelt
2. Raamat ning kiri Sirlilt ja Kaurilt
3. Alpinisti T-särk ja kaelkirjakutega küünal Martinilt
4. Sall ja „Sõprade“ DVD-d Gilbertolt
5. Roos, kassidega kõrvarõngad ja kaart, kus ma peal olen, Klaralt ja Milanilt
6. Tort, isetehtud rahakott ja väga tore pidu Stanicalt.
7. Väga palju kallistusi, häid sõnu ja meeldejäävaid hetki kõikidelt inimestelt, keda ma siin tunnen
8. Hulganisti naljakaid sõnumeid Facebookis! Eestlased, kes slovaki keeles kirjutasid ja slovakid, kes järsku eesti keelt teadsidJ

Nüüd aga vastan Sirli lubadustele:

1. Ära loodagi, et ma tagasi ei tule!:)
2.  Koju jõudes oled sa esimene, kellele külla sõidan.
3. Tänan raamatu eest, siia tulles võtsin kaasa kaks raamatut. Esimene neist on „Marley ja mina“, mis on lihtsalt nii nõme, et ma ei suuda seda lugeda ja ma ei soovita seda isegi vaenlasele. Teine aga liiga raske, et mul pole tahtmist seda lugeda. Nüüd loen igal õhtul ühe aforismi.
4. Pealkirjaks on juba üks äge tsitaat, mis ma leidsin.
5. Teen sissekandeid veel ja veel oma blogisse. Vaata, et lugeda jõuad!
6. Olin oma sünnipäeval väga õnnelik ja rohkem mina ise, kui kunagi varem...