Merit Slovakkias: Ületamatud piirid

Inimesed seavad piire- endale ja teistele. Piirid muudavad kõik. Muudavad inimeste elusid- võib olla paremaks, võib-olla halvemaks. Iseendale seatud piire saame valida, neist loobuda või hoopiski karmistada, teiste seatud piire pole nii lihtne muuta. Kahjuks või õnneks...

Slovakkia on riik, mis ühe varbaga seisab idas, ning ülejäänud üheksaga läänes. Ta asub uhke Viini ja vaese Užhorodi vahel. Vaja on ületada vaid üks piir ning vastu vaatab teine maailm. Kui ületada piir ida poole, siis on seal maailm, kus kümned ja kümned koerad hulguvad külmadel tänavatel, sest varjupaikasid pole inimestelegi, rääkimata koertest. Maailm, kus onu müüb tänaval viieteistkraadises külmas õunu. Maailm, kus raha eest saab kõike...

Jah, käisin Ukrainas. Küll ainult ühes väikeses piirilinnas, kuid väga huvitavas linnas, mis tekitas isu Ukrainasse tagasi minna. Minu reisikaaslaseks oli Svenja, kes mu sinna kutsus. Öömaja leidsime ühe internetilehekülje kaudu- Couchsurfing. Inimesed, kes sinna registreerunud on, võivad üksteisele kirjutada ja öömaja küsida. Meie leidsime Artemi, kes elas lagunenud kortermajas, kuid selle eest oli väga lahke ja sõbralik.

Kuid need piirid... Meil pole vaja viisat, et Ukrainasse minna, küll on aga vaja viisat Ukrainlastel, et Euroopa Liidu riikidesse tulla. Ukrainasse minnes ootasime piiril tund aega. Tuli karm tädi, näos nii palju meiki, kui võimalik, vaatas kõigi passe ja korjas need kokku. Mina ja Svenja istusime taga ja olime viimased. Piirivalvur näeb minu passi, teeb suured silmad ja küsib kuhu ma lähen. Mina vastan, et Užhorodi. Siis küsib tema, et mis mind seal ootab. Svenja ütleb siis kiiresti, et läheme sõbra juurde. Sellepeale tahab ta näha Svenja passi. Tädi teeb veel suuremad silmad nähes sakslast seal, kuid samas tuleb talle ruttu väikene sädemeke silma. Õige kiiresti hakkab ta Svenjaga saksa keeles rääkima. Ei hooli ta enam passidest, sellest kuhu me läheme, vaid ainult oma saksa keele praktiseerimisest. Jess, olemegi Ukrainas!

Bussist maha tulles, võtab meid vastu meie couchsurfer Artem. Ta oli üliaktiive, kogu meie sealoleku programm oli minutitäpsusega paigas. „Nii, buss jäi pool tundi hiljaks, mul plaanis minna teiega ratsutama ja siis Russian Bania´sse, nüüd läheme ratsutama pool tundi hiljem, ma pean kohe oma sõpradele helistama.“ jne, jne. Meie siis piiksatame vahele, et meil pole raha vahetatud. Artem: „Miiida, kuidas nii? Täna on laupäev, kõik rahavahetuspunktid on kinni. Aga ma juba tean! Olgu, teeme asja kiiresti ära.“. Läheme siis ühe poe juurde, mille ukse juures külmetab paar mustas nahkjopes meest. Artem hakkab ühega neist rääkima. Mina ja Svenja vaatame üksteisele otsa ja ei saa midagi aru. Artem ütleb siis tähtsa häälega, et siin saategi raha vahetada! Üks euro oli kümme grivnat. Ja ma pole kontrollinud ametliku kurssi, sest ma ei taha teada, kui palju me petta saime. Aga ka temal on ju vaja pere toita... Ja kui meil poleks olnud Artemi, keda me küll viis minutit tundsime, siis poleks me ealeski teadnud, et need kringliks külmunud mehed raha vahetavad.

Aga Artem oli tore, töötas disainerina. Kui tema koju läksime, küpsetas ta meile ahjus kartuleid koos lihaga (loe: pekk). Kuna tal oli ainult üks taldrik, siis sõime otse pannilt. Ja vett antakse inimestele kella 6-9, 12-13 ning 18-20, niisiis poleks olnud meil ka vett, et neid pesta. Seejärel läksime natuke linnast välja ratsutama ja pärast seda kohalikku traditsioonilist toitu pakkuvasse kohvikusse sööma. Hinnad, oi jah... boršisupp 9 grivnat ehk alla euro. Kartulipannkoogid 11 grivnat, kõik kolmekesi saime sööduks 3,8 euroga. (Poest leidsime kohvilikööri näiteks 12 grivna eest (0,5 liitrit), viin jäi 25-40 grivna vahele). Pärast seda viis Artem meid väikesesse külla Užhorodi lähedal nimega Baranyci. Küsisime, et mis seal on.

Artem uhkelt: „ Seal on Russian Bania!“.

Möh? Mis see on? Kohale jõudes selgus, et saun. Mina ja Svenja ütleme, et see on ju soome saun, mille peale Artem lausa solvus, et mis soome saun- vene aktsendiga ütles, et see on Rrrruuuuussian Baaaaania. Olgu siis nii.

Järgmisel päeval käisime linna peal. Enne seda oli aga vaja oma kotid kuskile jätta. Mõtlesime, et bussijaamas peaks pakihoid olema ja ühtlasi saab ka piletid ära osta. Kassas polnud kedagi, läksime infopunkti. Kõigepealt info bussi kohta- otseliini TÄNA ei eksisteeri, kuigi internet näitas, et nagu ikka oleks otsebuss Košicesse. Tahtsime siis piletit osta ühte teise linna lootusega sealt Košicesse saada. Infotädi seletab, et siit piletit ei saa, peate kassasse minema. Läksime siis kassasse, kus ootasime viis minutit, et keegi sinna tuleks. Tuligi- sama tädi infopunktist, kes sulges infoakna ja avas kassaakna. Naeratas ja küsis, et kuhu me piletit soovime!!!Saime piletid, järgnevalt uuris Artem, et kas siin pakihoid on. Teoorias polnud, praktikas oli. Pisikese raha eest avas ta ühe ukse, kuhu saime kotid jätta. Siis läksime linna uurima. Käisime kahes õigeusu kirikus, mis olid meeletult rahvast täis. Ühes neist nägime ka lapse ristimist. Jällegi asi, mida tavaturist vaevalt et näeb. Ning siis jälle piir...

Seekord juba kaks tundi. Slovakkia kontrollis ikka korralikult. Kõigepealt bussis kõikide passe. Templid. Ootasime neid tund aega tagasi. Siis tuli piirivalvur bussi ning ütles kõva häälega midagi. Kõik korjasid oma kodinad kokku ja läksid välja. Meie ei saanud midagi aru, võtsime siis teiste järgi oma kotid ja läksime kaasa. Selgus, et tuleb ka asjade kontroll. Mina ja Svenja olime loomulikult viimased. Näitame ühes putkas passivale piirivalvurile veelkord oma passi. Kõigepealt mina. Onu vaatab tükk aega seda, siis kontrollib midagi arvutist. Küsib minult, et kuhu ma lähen. Loomulikult olin ma selle linnanime unustanud! Vaatasin Svenjale otsa ja küsisin, et kuhu me läheme. Ahaa, Michalovce´sse! Piirivalvur vaatab mind veel kahtlasema näoga ja küsib, et mis ma Slovakkias teen. Eem... vabatahtlik olen.

Piirivalvur: „Kes?“

Mina: „No töötan.“

Piirivalvur: „Töötad?!?“

Mina: „Ei, no ei tööta. Töötan, aga mitte raha eest!“

Piirvalvur: „Ise ikka aru saad, mis sa teed?“

Mina: „Eeeee.... Jap!“

Sellepeale vaatas ta arvutist veel midagi, viibutas mõtlikult mu passiga kolm korda ja ulatas selle siis mulle.

Järgmine punkt- asjade kontroll. Teen oma koti lahti, vaatan piirivalvurile otsa. Tema naeratab ja ütleb, et jätka. Võtan siis esimese kihi oma tihedalt pakitud seljakotist, milleks on rätik. Piirivalvur käsib jätkata. Järgmine kiht- Ukrainast ostetud alkohol. Onu tõmbab mult pudeli ära, vaatab silti ja ütleb, et hea valik ning küsib, kas mul veel alkoholi või sigarette on. Mina ütlen, et ei ole. Ta ei usu mind. Käsib lahtipakkimist jätkata. Järgmine kiht- minu ujumisriietus. Piirivalvurile kerkib naeratus näole ja küsib kõva häälega: „Erotitskiiii?!?“. Sellepeale hakkab Svenja naerma. Siis hakkan mina naerma ja ei saa sõnagi suust. Kolmas onu passikontrolliputkast tuleb seda tsirkust pealt vaatama. Mina naeran, Svenja naerab ja kolm piirivalvurit naeravad. Mina küsin, et kas veel pean lahtipakkima. Onu pistab käe mu kotti, sobrab seal ja ütleb, et võin minna. Hakkan siis oma kotti jälle kokku pakkima.

Svenja kott oli aga palju paremini pakitud. Esimene kiht- raamatud, teine kiht- rinnahoidja. Onu nägi seda ning vehkis kätega, et aitab, aitab. Küljetaskus oli aga granaatõun ja viin.

Piirivalvur: „Mis see on?“

Svenja: „See on õun.“

Piirivalvur: „Õun? See pole õun!“.

Svenja: „See on... see on.... see on granaat!“J

Piirivalvur võtab Svenjalt „granaadi“, uurib kahtlaselt ja paneb siis lauale.

Piirivalvur: „Mis see on? Vein?“

Svenja: „Ei! See on viin!“

Piirivalvur: „ Ahsoo!“

Mina olen selle aja peale koti kokku saanud ja hakkame välja minema. Piirivalvurid karjuvad meile, et kuhu me läheme, vaatame ehmunud nägudega tagasi ja selgus, et unustasime oma alkoholipudelid laua peale. Krabame need kaenlasse ja läheme naerdes bussi.

Piir, mis lahutab paljusid inimesi, takistab maailma uudistamast. Piir, mida vaevalt, et lähitulevikus muudetakse, sai ületatud. Vastu vaatas armsaks saanud Slovakkia.