Siga.... merisiga

Paulo ja Svenja võtsid endale merisea. Svenja nägi kuskil miniloomaias, kuidas merisigasid madudele söödeti, tal hakkas neist muidugi hale ning otsustas ta siis ühe neist päästa. Nimeks on tal nüüd Minni. Kõik vägagi tore, kuni hetkeni, mis Svenja pidi Saksamaale sõitma ülikooli katsetele ning Paulo Kõrg-Tatratesse mid-term koolitusele. Kuna ka Gilberto läks samale koolitusele, siis tuli Paulo enne meie juurest läbi, et koos minna. Ja mida minu silmad nägema pidid? Brasiillasel oli käes pappkast, kasti sees oli see siga. Vabandust, Minni! Kes tema eest hoolitsema peab, kuni kõik mööda ilma ringi reisivad? Merit loomulikult! Ütlesin Svenjale kunagi, et kui tõesti teist võimalust pole, siis võin teda sööta, aga nüüd ma ei usugi, et nad seda „teist võimalust“ üldse otsima hakkasid... Ja mulle ei meeldi see siga, lausa kardan teda. Peale selle on mul teismelisepõlvest nende rotitaoliste loomadega halb kogemus- oli hamster, see suri toanurka, siis oli teine hamster, see suri ka ja vist ka kolmas ja neljas, kes käpad püsti viskasid. Nüüd käin Minnit iga tunni aja tagant vaatamas, kas ta ikka elus on. Svenja lööb mu maha, kui ta Minni siin otsad annab.

Tegelikult pole tal ka siin just kõige sobilikumad tingimused. Ma ei taha teda puutuda, sellepärast viskan talle paar korda päevas porgandi kasti põhja ja natuke vett kallan ka. Kuna tal spetsiaalset joogitopsi pole, siis on seal alus, mida ta kogu aeg ümber ajab ja selletõttu on ta saepuru ja ajalehed märjad. Ilmselt vesi ja piss segamini. Ja see haiseb jubedalt- tõstsin ta puuri Gilberto tuppa ja panin ukse kinni. Las haiseb seal vähemalt. Õnneks homme tuleb Paulo oma seale järele!