Mid-term koolitus on kohustuslik osa EVS-st, kus toimub kõikide projektide n-ö vahehindamine, saab analüüsida tehtut ja teha plaane tulevikuks. Kuid kõige olulisem osa on siiski kohtumine teiste vabatahtlikega (mitte, et me seda teinud poleks) ning muljete vahetamine.
Minu mid-term leidis aset Jahodnas. Pisikeses suusakülas Košice lähedal. Koolitus oli lahe, vaba aeg oli tore, kuid külmetasin seal nädal aega. Kuna kogu aeg oli õues alla 10 kraadi ja seminariruum oli suur, inimesi vähe, siis temperatuur sees oli nii 15 kraadi. Jubeeeeee...
Kuid viimasel päeval käisin ka lumelauatamas. Hotellis viibijatele oli 20% soodustust. Päevasel ajal nädala sees tuli nii hinnaks vaid 15 euro (pilet pluss varustus). Ma lihtsalt ei saanud juhust kasutamata jätta. Kuid asja odavusest sain ka aru. Ok, varustus oli palju parem, kui Čičmany´s. Kuid kui Čičmany´s oli kolm nõlva, siis seal ainult üks, pluss lastenõlv. Igav.
Pärast koolitust otsustasin külastada ka Rožňavat. Ning enne koolitust käsin ka Košices. Kuna mu piletud Žilina-Košice makstakse kinni, siis tuli nii palju, kui võimalik Ida-Slovakkiaga tutvust teha.
Košice on suuruselt teine linn Slovakkias. Ning minu reisiraamat ütleb, et kuna Košice asus suurte kaubateede ristumiskohal, siis juba 1347. aastal anti talle samasugused õigused nagu oli toona Ungari pealinnal Budal. Käisime seal vanalinnas ning Püha Eliisabeti katedraalis.
Rožňava on väike linnake Košice´st lääne pool. Elab seal umbes 24 000 elanikku. Reedel läksime Čajovňa´sse ehk teemajja või ma ei teagi, kuidas see eesti keeles oleks. Istusime patjadel ja jõime väga maitsvaid ja tundmatuid teesid... Ostsin sealt ka teed kaasa, sest seal on ehtne tee, mitte pakis seisnud puru. Kuna meid oli kuus ja kõik tegid seal teeshoppingu, siis omanik andis meile ka kingituseks väikese teepaki kaasa. Armas.
Hommikul külastasime vanalinna ning läksime kellatorni, mis oli 17. sajandil kõige täpsem kell kogu endises Ungaris. Kella valmistas Martin Szontagh. Kell tehti väga erilise meetodiga, mis oli saladus. Teised linnad tahtsid aga ka saada sellist täpset kella, kuid linnavõim keelas sellest rääkida ja et kindel olla, et meister sellest ei räägiks, lõigati tal keel suust. Kahjuks suri aga Martin Szontagh ning kella ei osanud enam keegi parandada. Teine versioon kella kadumisest on see, et see põles ära 1766. aastal. Tänapäeval kostub kella asemel iga tund muusikat kõlaritest.
Ühesõnaga minu nädala aja reisimised liinil Žilina-Košice-Užhorod-Michalovce- Košice-Jahodna-Košice-Rožňava-Košice-Žilina on tehtud ja olen väga väsinult ja õnnelikult kodus tagasi. Järgmise korrani!
No comments:
Post a Comment