Neljapäev: Gilberto registreeris ennast ammu juba Couchsurfing´u leheküljele kasutajaks. Nüüd saab ta siis laias ilmas teiste inimeste juures ööbida ja nende giiditeenuseid kasutada ning samas ka külalisi kaugetelt maadelt Žilinas vastu võtta. Tore. Saimegi oma esimese külalise- ameeriklane, kes elab ja töötab septembrist Slovakkias. Ta ei teadnud, miks ta siia tuli ning millal ta USA-sse tagasi läheb. Sõime siis temaga õhtust, kuna mina olin väga-väga väsinud, siis läksin pärast seda magama, Gilberto läks temaga kuhugi pubisse veel. Küsisime, et mis ta Žilinas teha tahab, mida näha ning kauaks jääb. Ta ei teadnud, miks ta siin on ning arvas, et jääb üheks ööks... rõhk sõnal „arvas“.
Reede: Mina ja Gilberto läksime tööle. Usaldasime ameeriklast ning jätsime ta oma korterisse. Kui tagasi tulime, tegi ta meile süüa (loe: ta polnud ära läinud!). Pärast õhtusööki läksime Stanicasse peole. Seal oli mingi üritus, kuhu me muidugi ei jõudnud, sest Merit sai Hajovňal kitarri kätte ja jäi seda mängima. Pidu oli lahe, aga ameeriklane oli kokkamisest ja kodusistumisest nii väsinud, et läks juba 12 koju. Meie jõudsime koju kell kolm ning mugisime siis köögis oliive.
Laupäev: Läksin Stanicasse, et koos Klaraga fotograafia töötoas osaleda. Aga keda pole on Klara, helistasin talle ning sain vastuseks, et tal oli tarvis öösel rattaga Hüper Tescosse minna ja loomulikult pärast pudelit veini otsustas ta kasutada esipidureid, kui mäest alla sõitis. Tulemust võite ette kujutada.... Olgu nii, mõtlesin, et osalen üksi. Istusin baaris, kõlgutasin jalga ning aretasin inimestega viisakat vestlust. Siis tuleb aga Katka, kes Stanicas töötab: „Merit, sa meiega ühele väiksele matkale ei taha tulla?“ Eeeemmmm..... ei, ma osalen siin töötoas. Katka läheb ära ja tuleb siis tagasi: „Oled ikka kindel, läheme Žilina lähedale losse vaatama?“. Merit: „Olgu, tulen kaasa ja teen endale seal töötoa!“ Niisiis sõitsin Strečno´sse, kus mäekünkal asuvad Vana ja Uus Strečno loss. Väga uhked olid nad. Ning selgus, et ka Gilberto ja ameeriklane olid seal. Ning veel selgus, et ameeriklane ei lähe ka täna ära! Üllatus!
Pühapäev: Ta on ikka siin! Kuna mind kutsuti lumelauatama Čičmany´sse, siis jäi Gilberto jällegi meie „külalisega“. Laupäeva õhtul vaatas ta Couchsurfing´u pakkumisi ning teatas meile, et ta ei leidnud kedagi ning ei tea, mis nüüd teeb. Mõni uudis! Meie vaatasime üksteisele otsa ja ütlesime, et kurb küll. Mina tulin lauatamast tagasi ning läinud ta oligi! Õhtul läksime Stanicasse, kus vaatasime üht filmi ning presentatsiooni tantsu töötoast.... ja olime õnnelikud, et pole kedagi, kellega peab rääkima, aga pole millestki rääkida.
No comments:
Post a Comment