Mitte lihtsalt ujumine

Nüüdseks olen päris mitu korda külastanud ka Žilina ujulat, mis oli esimene 50-meetrise basseiniga ujula Slovakkias. Minu külastused sinna said alguse nii, et Klaral olid mingisugused vabad pääsmed ning läksime neid siis kasutama. Kuna ujula on tipp-topp, siis olengi seal nüüd rohkem käinud. Peale selle on see ka väga odav- tund maksab tundengile 90 senti ning tunnist ajast on mulle rohkem kui küll.

Nende kordade jooksul olen teinud ka vaatlust, kes seal siis käib. Siinkohal avaldan oma vaatluse tulemused. Žilina ujulas on kaheksa rada, kuid tegelikult on need palju rohkemat kui lihtsalt rajad. Need on ka sotsiaalsed piirid, mida ületada ei tohi või vastasel juhul koged pilke, mida kogeda ei taha. Esimesel rajal ujuvad koolilapsed, keda juhendavad karmid õpetajad. Kui oma kooliajast mäletan ujumistundi kui lebot värki, siis siin see nii pole. Kohati tundub isegi liiga karm ning muidugi veel tädi, kes duširuumis avastades mõne mitteseebise selja karjuma kukub. Teisel, kolmandal ja neljandal rajal ujuvad musklis mehed ehk Phelps`iks püüdlejad. Omavad nad musti ujumisprille, musta ujumismütsi ning musti ujumisriideid. Nendele radadele enne ujuma ei saa, kui sul pole vastavat kiirust ning kiirusest veelgi olulisem on vihane nägu. Viies rada kuulub vanadele Phelps´idele ehk pensionärist meestele, kes ennast vormis püüavad hoida. Meenutavad nad mulle vaalasid, sest alati, kui nad minust mööduvad tekitavad nad suure lainetuse ning Merit tõmbab endale vett ninna... Kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda raja vahelt on piirded ära võetud ja seal ujub kõige kirjum seltskond. Kõigepealt on seal tädid, kellel juuksed suurde krunni sikutatud ja nende ujumine piirdub madalas vees toru juures jalgu liigutades. Kirjusse seltskonda kuuluvad veel meigitud tibid- ja meik pole neil mitte tagasihoidlik. Kes tuleb ujuma värvitud silmadega?!? Mõni ikka tuleb ja nende stiil on selline, et ujuvad nad ühte basseini äärde siis kontrollivad üksteise nägusid, siis ujuvad järgmise pikkuse, nägudekontroll jne. Kuna meik ei tohi laiali minna, siis sarnanevad nad ujumaõppivate mõmmibeebidega. Basseini ääres aga on veel üks seltskond- need on karmid kutid. Teesklevad, et mängivad palli ja siis mõnikord hüppavad ka vette. Ma arvan, et neil on kolmetunnipilet ning nende eesmärk pole ujumine, vaid meigitud tibide nillimine. Ja siis on Merit, kes ujub ühe basseinipikkuse samal ajal, kui musklis mehed ujuvad viis... Alati pole muidugi kõiki gruppe kohal, aga üldjoontes on asi nii.

Vihm jõudis Žilinasse

Uus tegelane minu EVS-i teel. Saage tuttavaks- ratas!!! Ülitore on sellega mööda linna ringi vurada. Olen vist poolele Žilinale tiiru peale teinud. Ratas on punane ja väga ilus. Nii ilus, et tassin teda iga päev korterisse teisele korrusele ja siis alla. Oma rattaga osalesin ka autovabal päeval, mida loomulikult Stanica korraldas. Väga palju rattured oli koos ja nii sõideti poolteist tundi ringi. Kuid millegipärast jõudis Žilinasse peaaegu korraga nii minu punane ratas kui ka vihm.

Nüüdseks on siin sadanud juba kolm päeva järjest. Jube. Ja muidugi just siis, kui sajab, algab Meritil töö. Töö aga ei ole mitte kesklinnas, vaid äärelinnas nimega Haijk. No mulle vähemalt juba see nimi meenutab kõrgusi ja pettuma ma selles ei pidanud. Tööle minek tähendab 40 minutit rattaga ainult ülesmäge sõitu, loomulikult mitte väikest kallet üles, vaid ikka tõsist mägirattasporti. Ning nüüd kui juurde lisada vihm ja tuul, siis pole see üldsegi mõnus. Jõudsin siis läbi häda töökohta, üleni märg ja külmunud, et kokku saada oma eesti keele ringi huvilistega. Ametlikult on sinna registreerinud ennast kaks inimest. Üks jättis tulemata. Ja sellele, kes kohal oli, rääkisin kümne minutiga ära kõik, mis vajalik. Põhimõtteliselt, et mis toimuma hakkab ja panime järgmise aja ka paika. Kõik, sellega esimene kord piirdus. Täna sajab jälle ning jälle on mul tund Haijk`l.

Progress on toimunud ka minu korteris. Eile tõid Martin ja Silvia mulle triikraua, laualambi ja kardinad. Jah, sain esimest korda siinoldud aja jooksul oma riideid triikida. Päris tore. Ja mu laualamp on nii säästlik, et põlema läheb viis minutit, aga pidi ka säästude tipp olema. Ning tänu kardinatele tunnen ennast palju kodusemalt. Ainuüksi ribikardin akna ees tekitab tunde nagu elaksin 24/7 kontoris. Kardin aga oli liiga pikk mu aknale. Nüüd siis koht, mida mu ema lugeda ei tohiks, aga kui kardin akna ees oli, võtsin käärid kätte ja umbes-täpselt silma järgi lõikasin tüki alt ära. Nüüd on nad väga loomingulised:D. Ning progress on toimunud igas suunas. Kui viimati pesu pesin, oli pool vannitoa põrandat vett täis, ma siiralt loodan, et see ei tähenda seda kõige hullemat....

Suur Retk Mägedesse

Reedel läksin jälle Martini, Silvia ja ühe nende sõbraga mägedesse. Seekord siis kaheks päevaks, ööbisime sellises armsas mägihostelis. Piirkonnaks Malà Fatra ja kõige kõrgema tipu, mille vallutasime, oli Chleb- 1646 meetrit.

Meie matka algus oli väga ilus ja tore. Selline mõnus mägitee üles, millel oli suhteliselt kerge kõndida. Peale selle oli ilm ideaalne- soe, päikesepaisteline ning sügise lõhn õhus. Ma mõtlesin kohe, et ega see kaua kesta saa. Ega ei saanudki. Umbes poole mäe peal algas tee, mis oli neljakümne viie kraadi all üles ning keatud suuremate ja väiksemate kividega. Vot see oli tõsiselt raske, vähemalt minu jaoks. Üsna ruttu sain aru oma keppide kasutamise vajalikkusest ning kiitsin ennast, et olin ostnud ka uued matkasaapad. Nii, tehtud, jõudsime üles. Väga uhke tunne oli. Ja järsku oli ka väga külm tunne. Enne minekut öeldi mulle, et Merit, võta soojad riided kaasa- kindad, müts ja jope. Mina kohe üldse ei tahtnud neid kotti panna, sest ilm on siiani olnud ikka väga ilus, 20 kraadi sooja, päike paistab ja selline tore T-särgi ilm. Aga no hea küll, pakkisin sisse oma talvejope ja see oli üks väga õige tegu. Otseselt nagu nii külm polnudki, pakun et võib-olla kümme kraadi, aga tuul oli kohutav! Ma pole elu sees vist nii tugeva tuule käes olnud. Tuul oli kohe nii tugev, et kui ennast ära unustasid või oma kallitelt keppidelt abi ei otsinud, siis puhus minema. Liialdamata. Ja selle paganama tuule pärast ei saanud me ronida ühe teise mäe otsa, kust oleks olnud vapustav vaade päikeseloojangule. Kuid natuke nägin seda ikkagi ja minu meelest oli ka see ilus. Pärast seda läksime ruttu oma peatumispaika, sest pimedas kivide otsas tuigerdada pole just kõige targem mõte. Kuum supp ja tee ning magama minek, sest hommikul oli äratus juba kell viis!

Magada ma seal vist üldse ei saanud, mitte ühtegi tundi, kord oli külm, siis palav, siis vaatasin kella jne. Kohutav öö! Kuna olin juba kolmest üleval siis polnud probleemi viiest püsti tõusta ja minema hakata. Väljas oli taaskord külm. Ja loomulikult oli pilves. Ei mingit päikesetõusu. Korra nägin midagi, aga see polnud just see, mille pärast ennast viiest püsti ajada ning tuule ja külma kätte tulla. Istusime siis keset mägesid, tegime kohvi, sõime oma saiu ja nautisime päikesetõusu ilma päikesetõusuta. Pärast natukest kõndimist oli valida, kas minna veel ühe mäe otsa, mis ei erinenud teistest mitte millegi muu poolest, kui et tee tippu oli mudane ja läbi võsa või minna kohe ühte orgu ja sealt siis alla. Kuna teistel oli ükskõik ning mina olin juba kolmetunnisest üles-alla käimisest väisinud, siis ütlesin otsustavad sõnad minna orgu. Natuke aega kõmpimist ning viidad näitasid, et pole otseteed orgu, vaid tuleb minna ikka selle mäe otsa ja siis sealt orgu. Oi ei! No hea küll.... hakkasime minema, tee oli tõeliselt mudane ja raske. Kui enne oli kõigil ükskõik, siis pärast kahtekümmend meetrit enam polnud. Vaatasime oma tarka kaarti, mitte viitasid ja kaart näitas, et ikka nagu on otsetee ka. See vastus meeldis meile rohkem. Kollane märge puudel pidi orgu juhatama, teised polnud kindlad, kas me ikka selle kollase märke puudel üles leiame, mina ütlesin, et küll leiame, kas või joonistan selle sinna:). Leidsimegi õnneliku raja üles, kuid kahjuks polnud see vähem mudane. Kohal olles sõime, jõime teed ning järsku võeti minu auks välja kotist Vana Tallinn! Nad olid paar aastat tagasi Eestis käinud ning see pudel oli siiani alles olnud ning nüüd oli sobiv hetk selle joomiseks- Eesti jook koos eestlasega! Orust läksime alla, kust buss meid juba kodusesse Žilinasse tõi. Bussijaamas nägin veel Klarat ja Mariot, kes kutsusid mind välja, mina aga jäin kell 8 magama ning pubist nägin vaid und...

Hoolimata sellest, et olin väsinud, porine ja kõik kohad valutasid, jäin oma nädalavahetusega rohkem kui rahule. Mägedes olek on midagi, mis mulle väga meeldib. Teised ütlesid, et pärast Slovakkiat ma kas armastan ja jumaldan mägesid või siis vihkan neid nii, et ei taha sinna kunagi tagasi. Hetkel tundub, et pigem esimene variant. Ronida on küll raske, väga raske ja viimased meetrid mõtlen, et miks ma koju ei võinud jääda, kuid kui tipus olen, teen maailma uhkeima näoga pildi ja naudin fantastilist vaadet kogu sellele raskele rajale. Teine kordki! Siin ka paar pilti...

Päikeseloojang 

Laisad ja rikkad läksid úles nii....:)

Ako sa maš?

Siiani olen leidnud 7 põhilist motivatsiooniallikat, milleks ära õppida slovaki keel:

1. Hakkan aru saama Stanica kavast, mis seal toimub.
2. Lõppeb poes asjade huupi ostmine. Näiteks piima asemel avastan kodus, et ostsin hapupiima vms.
3. Menüüd lugedes ei pea enam tegema „saan-aru-mis-siin kirjas-on“ nägu.
4. Saaks lugeda raamatuid.
5. Õhtuti mõistaks, mida kohtunikud ütlevad „Talentmania“ osalistele.
6. Saaks lugeda netist kohalikke ja vähemkohalikke uudiseid.
7. Mõistaks nalju slovakkide seltskonnas, sest kõik nende naljad on „impossible to translate!“ nagu nad ise igakord ütlevad.

Oma keeleoskamatuse pärast juhtus ka üks naljakas lugu. Istusime kohvikus, mina läksin WC-sse. See oli üks suurem ruum, kus veel omakorda 4 ust. Igale uksele oli pandud mingi silt, loomulikult slovakkia keeles. Mhm.... ei tea, millisesse minna. Aga kuna kedagi teist seal polnud, siis mõtlesin, et vahet pole ju, kui näiteks meeste vetsu kasutan. Nii, läksin siis vetsu, aga ahoi üllatust, jäin sinna kinni! Enam välja ei saa! Ilmselt oli ustele pandud sildid, et mitte lukku keerata vms. Igatahes, lõhkusin uksega umbes 5 minutit ning siis kuulis seda teenindaja ning tuli ja päästis mu. Veel üks hea põhjus keel ära õppida!

Lisaks sellele toidupoes olles, küsib müüja mult alati midagi. See midagi on Tesco kliendikaarti. Aru ma sellest ei saa, aga vastan alati püüdlikult „njeeee“. Eile aga hakkas jälle müüja rääkima. Merit vastas „njeee“, seepeale vaatas müüja mind väga imeliku näoga. Okou, oli vist vale vastus! Läksin väga kiirelt üle inglise keelele ja ütlesin, et ei räägi slovaki keelt....

Kuid õnneks on toimunud ka minu esimene keeletund. Olin sellepärast väga elevil, sest hetkel on tahtmine keelt õppida suur. Loodame, et see ka nii jääb. Minu keeletund on juba ära jäänud kaks korda. Ükskord pidi toimuma siis, kui ma Bratislavasse läksin ning see siis edasi lükati ning teine kord läksin kohale ning kuna õpetajal oli väga kiire, siis leppisime kokku lihtsalt teise aja ja oligi kogu mu tund. Milline pettumus! Eile aga toimus see reaalsest. Muidugi jäin ma sinna pool tundi hiljaks, sest ei leidnud õiget kohta üles, aga see selleks... Esimese asjana hakkas õpetaja minuga rääkima slovakkia keeles. Ei saanud kohe mitte midagi aru. Tema aga arvas, et räägin vabalt, sest Martin tegi talle nalja, et kuna Merit on vene keelt õppinud, siis oskab juba ka slovakkia keelt. Ja see oli nii ilmselge nali, et ma ei saa aru, kuidas ta seda üldse uskuma jäi. Ok, järgnes tegusõnade pööramise õpetus. No põhimõtteliselt jagasin sellest matsu välja, aga kui tema jutu lõpetas ja palus mul küsimusi esitada, siis kõlas see nii: „Aga kuidas te tähti hääldate?“. Valmistasin talle ainult kerge pettumuse.... ja tähtede hääldust ma selgeks ei saanudki. Kui keeles on D ja T ning siis veel T pehmendus, siis mis vahe on D-l ja T pehmendusel? Aga õpetaja ajas silmad punni ning ütles, et vahe on suur, hiiglaslik! Hääldas ta siis mõlemat tähte ja.... mhm, minu kõrv hetkel seda suurt vahet siiski ei eristanud.

Teised meist...

Klaraga oleme rääkinud ka sellest, mida lätlased eestlastest mõtlevad. Siin on naljad, mis lätlaste seas eestlastest levinud on. 100% neist on seotud eestlaste aeglusega.... muhahahaaa.

„Kuidas panna aeg seisma?“

„Lukusta 3 eestlast ühte tuppa ja aeg peatub.“

***

Tüdruk küsib poisilt : „Kas see on aeglane valss?“

Poiss: „Ei, see on eesti räpp!“

***

Eestlased aretasid uue jahikoeratõu.

„Mida ta siis jahib?“

„Tigusid ja kilpkonni“

***

Lätlane räägib eestlasele nalja eesti aegluse kohta.

„Ilmselt saan peksa homme!“

***

Avastatud on filmi „Matrix“ aegluubis lendavate kuulide saladus- „made in Estonia“.

***

Vot nii, igatahes oli mul huvitav kuulda, mida siis lätlased arvavad. Kristel näitas aga Klarale vastutasuks Youtube`st videot Läti disko, mis Contra kunagi Erisaates tegi. Ta arvas, et see on lahe ja sõbralik huumor. Aga kui nali kõrvale jätta, siis olen siiani positiivselt üllatunud inimeste teadmistest Eesti kohta. Ükskõik, olgu prantslane, slovakk, lätlane, serbialane või keegi muu, teatakse, et Eesti pealinn on Tallinn, tuntakse kui Balti riiki ja tema asukohta. Ja mis mind on pannud kõige rohkem imestama, on see, et teatakse, et eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka, mitte pole vene keele murre. Üks teadis isegi meie Pronksööst ning seda, et Eesti majandus on kõrgeim Balti riikides. Siiani pole olnud kedagi, kes teeks suured silmad ja küsiks, et kus see riik veel asub. Nii et müüt, et mitte keegi mitte kuskil ei tea Eestist midagi, ei vasta siiski tõele. Ja mulle teeb see ainult heameelt. Eks muidugi kehtib reegel, et mida kaugemale minna, seda vähem teatakse, aga kui palju meiegi teame Aafrika riikide kohta...

Tavaliselt küsitaksegi Eesti kohta üldisi küsimusi näiteks, kui külm talvel on, kes on president, mitu parteid on, kes on valitsuses, mis religioon on, mis on rahvustoidud jne, jne. Kui aga matkal mägedes käisin, siis sealne seltskond oli väga huvitav. Viiest inimesest kolm oli doktorikraadiga ja võite juba aimata millised olid nende küsimused: oot, mis aastal nõukogude väed Eestisse sisenesid? Millal soomeugrilased Eesti aladele tulid.... jne, eeeeeem...... paneb mõtlema. Pärast matka tulin koju ja hakkasin Eesti ajalugu Vikipeediast lugema, võib-olla olen puruloll, aga ma ei teadnud täpselt. Nii et ma ei teagi nüüd, kas olen uurinud rohkem Slovakkia või Eesti kultuuri kohta. Hariv igatahes.

Kaks kärbest ühe hoobiga

Eile pidi Martin minema tööasjus nii Bratislavasse kui ka Nitrasse, juba eelnevalt mainitult töötab ta arheoloogina. Küsis minult, et kas ma ei taha kaasa sõita ja sel ajal, kui tema oma tööasju ajab saan linna külastada. Mina küsisin jälle, et kas ma kedagi kaasa ei tohi võtta. Tal polnud midagi selle vastu ja niisiis sai mu reisikaaslaseks Kristel. Bratislavas oli meil aega ainult kaks tundi ja ega selle ajaga seal midagi ära ei jõudnudki vaadata. Tahtsime külastada kindlasti vanalinna. Kuid loomulikult vihma sadas ning otsustasime minna kohvikusse ning üks kohv varajastele ärkajatele ning šokolaadi croissant ei tee ju kunagi paha. Tagasi minema hakates märkasime aga silti „historical town“, jeeeee- kahjuks oli meil ainult 15 minutit aega selle vaatamiseks. Sest eelneva aja kulutasime Bratislava lossile lähemale jõudmiseks, sest tundus ta kogu aeg nii lähedal ja kohe nurga taga, aga tegu oli suure pettusega, loss jäigi nägemata. Igatahes oma kahetunnise Bratislava külastusega jõudsime tõdemuseni, et sinna tuleb kindlasti tagasi minna.

Nitra- väike linnake ning aega seal oli meil kolm ja pool tundi. Täiesti piisav. Nitra on Slovakkia tudengilinn oma kolme ülikooliga. Põhimõtteliselt on seal üks suurem tänav ning loomulikult ka Nitra loss. Vaatasime mõlemat, klõpsisime palju pilte, sõime pitsat ning käisime poodides nimega „superstore“. Olid küll super, kaupa leidus seal alates sokkidest kuni pottide-pannide välja. Ostmise lükkasime järgmiseks korraks. Lisaks näitas Martin meile aaret, mille ta oli välja kaevandanud- münte aastast 1707.

Ning nüüd kurb uudis kah. Žilina kaotas mängu Chelseale. Kuna pilet maksis sinna nii 200 eurot, siis palju inimesi vaatas mängu keskväljakul pubides. Seal oli umbes kümmekond Chelsea fänni ning ülejäänud Žilina omad. Taaskord oli tegu ühe karnevaliga, sest enamik inimesi kandis kohustuslikke rohe-kollaseid salle ja riideid. No ausalt öeldes teadsin ma juba ammu, et Žilina kaotab, aga ega enne sellest siis kõva häälega rääkida ei tohtinud!

Vihmases Bratislavas (made by Kristel)

Peatükk pühendusega Sirlile!

Ka minu esimene matk mägedesse on tehtud! Vallutatud sai Velky Choč- 1611 meetrit.

Ühel pühapäeva hommikul helistas Martin, et läheme sõpradega mägedesse, kas tahad ka kaasa tulla. Eeeeem.... tahan küll. Ok, kümne minuti pärast oli kott koos ja Martin koos sõpradega mul maja ees, peas Gruusia rahvusmütsikesed, millega nad suhteliselt naljakad välja nägid. Autosõitu oli umbes tund, selle ajaga läbisime kaht väikest linna, mis olid seotud kohaliku Robin Hoodiga- Janosik. Põhimõtteliselt on tegu Robin Hoodi koopiaga, varastas rikastelt raha ja andis selle siis vaestele. Aga kuna me neid linnu vaatama ei tulnud, siis oli meie suund mägedesse. Ainuke jama oli selles, et ilm oli halb, väga tihe udu oli ja kõik oli märg ning külm. Ning loomulikult polnud minul korralikke jalanõusid, üles minna oli suhteliselt normaalne, ei saanud nagu arugi, miks peaksid mul olema mingisugused matkajalanõud. Kuid sellest sain ma aru alla tulles, sest siis oli ikka väga libe. Sellepeale anti mulle kepid, mis pidid aitama. Jutt nende juurde oli selline, et nendega ei lõhu nii palju põlvi ja saad toetuda, et siis on kukkumise oht väiksem. Jeeee... kena kõik, aga praktikasse oli seda raskem panna. Kuna ma pole isegi ühtegi korda oma elus kepikõndi teinud, siis kukkumisohu korral otsisid ikkagi käed esimest puud või kivi, millele toetuda ning need kepid lendasid seepeale ühte ja teise ilmakaarde. Lõpuks lohistasin keppe enda järel, aga ära neid ka ei tahtnud anda, sest nii paistsin välja vähemalt tõeline mägede kunn:) Kuid mida kõrgemale jõudsime seda soojemaks ja ilusamaks läks. Ning lõpuks tipus oli imeline vaade kogu sellele „vahukoorevaibale“.

Alla jõudes läksime sööma kohvikusse, kus siis Janosik lõpuks kinni võeti. Legendaarne Janosik läks sinna kohvikusse sööma ning mingi nõme tädi oli seepeale kaebama läinud, et näed, Janosik sööb siin. Siis tuli politsei ja võttis ta kinni. Lõpp polnud tal kerge- kõhtu suruti vaiad ja riputati nendega puu külge. Väga armas legendike, kas pole?!? Igatahes kohvik oli huvitav- pildid seintel ning toit oli ka väga maitsev.

Siin on ka mõni pilt: 

Kui päike pilvest läbi murdis.

Lion King Merit!!

Matkasellid.

Foto pole kaugeltki see, mis tegelikkus, aga loodan, et saate aimu.

Nii ja nüüd siis see osa, mis Sirlile pühendatud on. Miks? Sellepärast, et kui selle pildi tegin, siis tuli tema esimesena meelde? Ning et seda klôpsu teha, riskisin ka oma eluga... aga arvan, et asi oli seda väärt. Kahtlustan, et talle see väga ei meeldi:)

Igaks juhuks lisan, et vaadata tuleb pildi keskele. Pole väga selge, kuna olen ka paremaid poseerijaid oma elus näinud!

Rahvaste rändamine

Kuna täna on esimene päev, kus vaba aega rohkem kui 2 minutit, siis teen mitu postitust. Hetkel on siis selline aeg, kus ühed vabatahtlikud tulevad Slovakkiasse ning teised lähevad ära. Vanad EVS-id korraldasid lahkumispeo Čadcas. See on see linn, mis pidi ainuke kole linn Slovakkias olema:) No minu meelest ei olnud kole, aga nägin seda ka ainult pimedas. Kuna pidu oli samal päeval, kui lõppes meie reis, siis oma magamatuse ja väsimuse tõttu mõtlesin, et ei lähe sinna. Nii, otsustatud. Siis aga tuleb koju Mael.

Mael: „Oled sa ikka kindel, et ei tule?“

Merit: „Mhm... ma olen täna kodus ja puhkan“

Mael: „Ok, aga tead, sa võiksid ikka tulla. Läheme pubisse ja näed ära jälle ühe linna. Peale selle hakkad seal rohkem käima, nii et saame praegu koos minna ja näed peatuse ära.“

Merit: „No ma ei tea, ei ma ikka ei tule, küll ma hakkama saan.“

Mael: „ Kuidas tahad, aga muideks- teine eestlane pidi ka sinna peole minema.“

Merit: „Tegelt? Sellest oleks võinud alustadagi- ma olen siis käpp!!!“

Mael: „ hehee... ma teadsin seda jah!“

Jah- veel üks eesti tüdruk Kritel teeb EVS-i Žilinas!! Uskumatu, et just eestlane siia sattus. Ma saaks aru, et keegi on veel näiteks Bratislavas või kuskil mujal, aga ei- ta elab minu korterist umbes 10 minuti kaugusel. Lihtsalt lahe ma ütlen! Aga siis järgmised inimesed minu elus- esiteks Kristel. Kõige tähtsam- puhast tõugu eestlane Žilinas!!! Töötab Stanicas, jäädvustab üritusi, tegeleb fotograafiaga ja kui ma talle ütlesin, et hakkan temast oma blogis kirjutama, siis tema vastus oli selline- „Jah, kirjuta, et ma olen üks gooti tšikk!“ Väga tore inimene ja kuna talle meeldib Viljandi ja folk, siis tundub, et aina toredamaks läheb! Temaga koos elavad Mario ja Klara. Mario on Serbiast ja peab meeletult vaeva nägema, et siin olla ning Klara on lätlane, kes ei taha öelda, kes on Läti president, sest talle ta ei meeldi! Balti riigid ruulivad! Kõik nad töötavad Stanicas ning käisime nende juures külas ka. Aga igatahes oli lahkumispidu lahe- alguses mõtlesime kõik, et tuleme ära sealt 23.30 rongiga, siis mõtlesime, et no lähme järgmisega, mis oli kolm öösel. Lõpuks kui kella vaatasime oli ka selle rongini 10 minutit aega ning jäime maha. Koju jõudsin kell 6 hommikul... vot sulle rahulikku õhtut!

Pidin ka minema vaatama oma elu esimest jalkamatši. Kuna Žilina võitis Slovakkia meistrivõistlused ja pääses kuhugi Euroopa liigasse mängima, siis jalka on siin viimasel ajal populaarne. Nii, Mael ja Flo (üks teine prantsuse vabatahtlik, kes 2 nädala pärast ära läheb) lubasid anda ka mulle sissejuhatava loengu teemal „Kuidas käitub Žilina jalkafänn?“, sest mul pole sellest aimugi.... Loeng jäi aga ära, sest Meritit ei lastudki staadionile!:( Kurb. Läksin sinna kohale ja siis tädi piletimüügi punktis teatas, et sinna tribüünile, kus teistel piletid juba eelnevalt ostetud olid, pääseb ainult mingi klubikaardiga! Nõme. Ja kusjuures turismiinfopunkis, kust Meal pileti ostis vastati, et just teisele tribüünile pääseb ainult kaardiga. Otsustagu ära. Igatahes jäin ma oma jalkamängust ilma, aga terve linn oli täis inimesi, kes kandsid rohe-kollaseid salle ja riideid. Mina oma punase jopega olekski seal vist liialt silma torganud:)

Ja nüüd kõige olulisem info. Käisin Žirafas ning siiamaani on minu ringidesse registreering järgmine: inglise keel Meritiga- 9 noort, fotograafia Meritiga- 3 noort, eesti keel Meritiga- 1 noor!!! Võimas!

Minu esimene reis EVS-ina...

...oli Banska Štiavnicasse- pilvede paitamise linn, sest asub ta mägedes ning pilvise ilmaga on tipud ja seal olevad majad pilve sees. Selline ta siis oli:

 

Banska Štiavnica oli 13.-18. sajandil oluline kaevanduslinn. Parimatel aegadel töötas kaevanduses kuni 8000 inimest. Nüüd on seal ainult kaevandusmuuseum, mida külastasime. Kokku on kaevanduses 25 km tunneleid, millest hetkel saab näha vaid 1,2 km. Huvitavaks tegi asja see, et muuseumikülastus oli nagu retk ajaloos. Alustati kõige vanematest käikudest, mis olid nii pisikesed, et sealt läbisaamiseks tuli minna kükakil- klaustrofoobiatest, sest kui seal hulluks ei läinud, siis klaustrofoobiat pole. Mul polnud, kuigi veits kõhe oli küll. Kuna alguses tehti tunneleid naelte ja haamritega, siis näha oli ka nende tagumise jälgi. Aastas jõudsid kaevurid nii edasi umbes 10 meetrit.

Lisaks oli ka kaevuritel probleeme kopsudega ning et ennetada kopsuhaigusi jõid nad piima. Seda sai muuseumis järgi proovida nagu pildil näha. 

Järgmine on turistipilt. Mina ja mälestusammas katkuohvritele. Teiste vabatahtlike sõnul pidi Slovakkias selliseid rohkem olema. Ei tea, igatahes mina nägin üht Banska Štiavnicas. 

Lisaks tegime jalutuskäigu linna ülemisse serva- tahtsime minna järve äärde, kus pidi kena vaade olema, järve me ei leidnud, aga ilusaid vaateid ülejäänud linnale oli rohkem kui üks! Eriti kena on see hämaras, kui linn tuledes on.

Meie ringkäik mägedes lõppes Tea House`is, kus kohtusime rahvusvahelise töölaagri vabatahtlikega, kes Banska Štiavnicas laagris olid. Taaskord väga tore õhtu erilises kohvikus, kus sai patjadel pikutada ja vürtsiseid teesid juua:

 

Jah, oma reisiga jäin väga-väga rahule! Samuti kohtusin ka uute EVS-idega, kes Banska Štiavnicas elavad, arvatavasti näeme on-arrival treeningul, mis on 4.-8. oktoober Kõrg-Tatrates!!! Wow, vägev! Isegi Martin ütles, et sul veab- väga ilus koht ning paluti ka matkariided kaasa võtta, nii et ilmselt saab ka matkama minna!

Pubid, politsei ja Stanica

Eile õhtul saabus koju mu korterikaaslane, tutvustan tedagi- Mael. Prantslane ja olnud Slovakkias juba aasta, teab kõike ja tunneb kõiki. Astus korterisse sisse, tervitas mind ja hakkas meeletu kiirusega ringi tormama, kas oled mu telefoni laadijat näinud, kus mu jalanõud on, mul polegi süüa külmkapis- ah, teen siis teed! Vaatepilt oli umbes selline, et mina seisan koridoris, tema tiirutab mööda korterit ringi ja räägib inglise keelt väga kiiresti ja väga tugeva prantsuse aktsendiga. Ainukesed sõnad, millest aru sain olid fuck, fucking ja fucked! Hirmus! Kui ma ei teaks, et ta inglise keelt räägib, siis ega seda ei ütleks ka. Ja kui ta ka slovaki keelt räägib, siis on asi sama- tundub pigem prantsuse keelena... kõik keeled on tal kodustatud! Aga muidu on ta tore ja temaga elan koos ainult kuni esmaspäevani.

Kuid minu päev algas vägagi ametlikult. Pidin juba kell 7 (jah, niiii vara!) olema valmis, Martin tuli siia ja viis mind politseisse. Seal peavad ennast registreerima välismaalased, kes jäävad Slovakkiasse kauemaks, kui 90 päeva. Politsei ise asus vanas, koledas ja suures majas, selliseid on Eestiski väga palju, aga kuna iga ukse ees olid veel trellid, siis nägi ta päris jube välja. Martin teadis, et pean sinna minema, paar paberit täitma ja voilaa, võingi siia kauemaks jääda. No muidugi asjad ikka nii lihtsad polnud! Tädi hallis vormis seletas, et 1. jaanuarist on seadus muutunud- vajan veel 2 fotot, korterilepingut ja veel umbes 5 dokumenti. Oeh, Martin kirus seda ette ja taha. Kuidas on see võimalik, et olen siin tänu Euroopa Liidule, nemad rahastavad ja lubavad mul teises riigis elada ja siis tuleb Slovakkia oma nõmedate reeglitega. Aga mis teha... kuna 90 päeva võin siin olla, siis ma nii närvis polnud:)

Lisaks nägin täna ka oma töökohta. Käisin seal ringi nägu naerul, sest midagi nii ilusat ja toredat ei osanud ma unes ka ette näha. Teen sellest kunagi ka pilte ja laen üles, aga maja on suur, remonditud ja värviline- seinetel on naeratavad kaelkirjakud ja pildid matkadest ning klubidest. Erinevatele klubidele on oma ruumid ja keelteklassid. Ei meenuta kohe kuidagi Eesti noortekeskusi (vähemalt maakohtades), kus noortele on antud ruumid keldris või mõnes majas, mida enam vaja ei lähe. Mul on seal ka oma arvuti ja laud ja puha.... Ja töötajad olid ka sõbralikud- koristaja ütles, et ta ei jõua ära oodata, kui ma alustan. Ja Žirafa juhataja oli ka lahe, inglise keelt ei taha rääkida, aga aru saab, mis talle öeldakse. Ja ta on väga suur- no ikka tõsiselt suur, minust poole pikem ja kolm korda paksem:D Aga tundub muhe härra:)

Mael alustas ka minu integreerumist Žilinaga. Kui eile tegime Martiniga linna peal tiiru- tema näitas teatrit, peaväljakut, turismipunkti ning kõik oli viks ja viisakas, siis Mael näitas pubi, siis teist pubi ja kolmandat pubi ja neid on siin miljoneid! Lõpuks suure pubinäitamisega jõudsime välja väga huvitavasse ja omapärasesse kohta- see on pubi (üllatus-üllatus), kontserdimaja, peokoht, galerii ja raudteejaam koos. Nimeks Stanica. Ka seal töötavad EVS vabatahtlikud ja üldiselt ongi see EVS inimeste koht, vähemalt praegu tundus nii, sest kõik kellega rääkisin teevad kas praegu EVS-i, on seda teinud või varsti lähevad. Seal nägin ära ka need vabatahtlikud, kes elavad Žilina ligidal, ühes väiksemas linnas ja enamik neist töötab Kericus, mis on minu koordineerivaks organisatsiooniks. Jeah, seal tehti mulle selgeks, kui palju mul ikka vedanud on, et Žirafas töötan. Keric pidi sajaga sakkima! Ja elamised pidid ka siin paremad olema, nemad näiteks elavad kahetoalises korteris kolmekesi, meie kahekesi. Ja töö pidi seal vilets olema (või siis seda polegi). Ja linn, kus nemad elavad pidi nende jutu järgi olema ainuke kole linn Slovakkias, igatahes tekitasid nad minus huvi sinna minna. Ja selle tõestuseks klõpsis üks brasiillane, kes Kercus töötab ja koledas linnas elab, Žilina kesklinnast pilte. Üks teine prantslane, kes Žilinas elab, koputas sellepeale mulle õlale ja ütles, et näed, nemad tulevad siia pilte tegema, sina elad siin ning nende linnas sina pilte ei tee! No eks me näe!

Aga kuna Stanicas oli vaja väljas istuda, siis igatahes nüüd on mul kurk valus. Homme lähen aga oma esimesele reisile kaheks päevaks Banska-Štiavnica! Jipiduuu.... ootan põnevusega, kuuldu järgi pidi ilus linn olema!:P

Minemine ja tulemine...

Nägemiseni Eesti ja tere Slovakkia! Ja just nimelt nägemiseni, mitte head aega, sest kavatsen kindlasti tagasi tulla! Aga et kõik ikka kõigile selge oleks, siis alustan ma päris algusest ehk sellest, mis moodi ma siia jõudnud olen. Leidsin, et tore on seda peatükki lugeda, kui panna mängima lugu „Triibuvaibalugu“ (Indigolapsed), selle loo võib internetis üles leida;)


Teen siis Euroopa Vabatahtlikku Teenistust Slovakkias, täpsemalt ei hakka sellest kirjutama, sest kellel huvi, leiab info Euroopa Noorte kodukalt. Mõte minna Eestist minema tekkis kaua aega tagasi- umbes nii gümnaasiumis, kui Marit Kildu tolmu jalge alt pühkis ning Norrat ja iseennast avastama läks. Nii, lõpetasin gümnaasiumi, aga minna nagu veel ikka ei julgenud/tahtnud, kuigi salasooviks see oli endiselt. Ju polnud siis minu jaoks aeg see õige... Igatahes läks nii, et Merit astus Viljandi Kultuuriakadeemiasse õppima. Olles umbes teisel-kolmandal kursusel mõtlesin juba reaalsemalt, et tuleb ikka minna, kuna kooli ei tahtnud pooleli jätta, oma kursusest ei tahtnud maha jääda, siis oli hirmus motivatsioon kool lõpetada ja siis ikkagi kauasoovitud vabatahtlik teenistus ära teha. Neljanda kursuse jaanuaris hakkasingi asja tõsisemalt ajama- leidsin endale suhteliselt lihtsalt saatva organisatsiooni, milleks minul on siis Estyes. Keerulisemad olid lood aga vastuvõtva organisatsiooni leidmisega- on küll tekitatud andmebaas, kus kirjas organisatsioonide andmed, kuid sealt midagi leida pole just kerge. Alguses oli minu sooviks minna Hispaaniasse- nagu paljudel ja veel mere äärde jne;) Nähes, et see ettevõtmine pole just lihtne võtsin oma otsingusse sisse ka teised Lõuna ja Kesk-Euroopa riigid. Nii... sain ühe pakkumise, võib-olla isegi teise, aga need nagu olid ja ei olnud ka. Üks oli ebasobival ajal ja teisel polnud projekt just see, mida mina oleksin tahtnud. Seejärel otsustasingi, et minu jaoks on olulisem projekt, see, mida ma oma teenistuse vältel teen, mitte see, kus kohas ta asub. Ning ühel päeval nägingi pakkumist Slovakkia organisatsioonilt- kirjutasin neile, saatsin CV ja motivatsioonikirja. Nemad aga vastasid, et oled ülitore, AGA me tahaks, et sa tuleks septembist 2011. Minule see loomulikult ei sobinud, ütlesin neile ära. Kirjutasin küll erinevatele organisatsioonidele edasi, aga mõttes kujutlesin ennast ka juba Eestis töötamas. Ühel praktika hommikul aga oli postkastis kiri Slovakkia organisatsioonilt, et me ikka võtaks su kohe, kas saad ja tahad veel tulla? Kas saad ja tahad- loomulikult!!!! Jipiiii, üks taksitus oli läbitud. Jama oli aga selles, et nad ärkasid nii hilja, et projekti esitamiseks oli ainult 1 päev, kuid ära nad selle esitasid ning mai keskel tuligi kiri, et olen ka rahastuse saanud. Täpsemalt tuli see 18. mai 2010- sellel hetkel oli 99,5% kindel, et Merit sõidab Slovakkiasse (no alati võib ju midagi vahele tulla).


Kuid siiski miks? Saaks ju ka Eestis noortekeskuses, koolis, huvikoolis või kus iganes oma erialaselt töötada ja sellega veel raha ka teenida (mitte just rikkaks saada, aga siiski...). Vastust ma ei tea- või siis lihtsalt. Mulle tundub nii, et kui ma poleks oma vabatahtliku 9 kuud ette võtnud, siis kahetseksin seda umbes 9 aastat, et nii hea võimaluse kasutamata jätsin. Mõnd asja elus tuleb teha n-ö „südame järgi“ ning seda ma just tegingi, targem oleks olnud minna Eestis tööle, hakata õppelaenu maksma jne. Kindlasti jääb Eestis kasutamata mõni hea võimalus, tegemata paljud asjad, mida ehk oleks vaja teha, kaugeks jäävad paljud inimesed, aga hetkel tundub tulek siia õige valik... eks näis tulevikus, kas see ka nii on. Ma ei arvagi, et kogu mu 9 kuud saab olema lust ja lillepidu, kindlasti tuleb ette palju-palju raskusi, kuid leian, et olen inimene, kes pigem jääb mäletama head ja toredat. Soovin saada sellelt 9 kuud tohutult uusi kogemusi, elamusi, näha palju uusi asju, kohti ja tutvuda uute inimestega.

Ja siin ma nüüd siis olen. Seljataga on 23 tundi sõitu kollases bussis imelike ja vähem imelike inimestega. Kuna eelmisel päeval oli vaja kohe KINDLASTI ka TÜVKA avapeole minna, siis sõit polnud kerge, sest magada ma bussis ei saa. Niisiis on mul seljataga kaks magamata ööd:S Õnneks sõitsin esimesed 15 tundi bussis naabrita. Uskuge, proovisin ära kõik võimalikud asendid, kuidas saaks magama jääda, aga ükski polnud hea. Poole tee peal tuli minu kõrvale veel keegi. Noh, võin ju selle üle elada, et ta mu kõrvale tuli, aga miks tal juba oma teisel sõiduminutil oli vaja norskama hakata? Kohe kadedaks tegi, ma ütlen. Ja siis Varssavist tuli minu kõrvale teine imelik. Tuli, istus, vaatas ringi- noh ok. Siis hakkas minuga poola keeles seletama. Mina vastasin inglise keeles, et ma ei saa aru. Möödub tund. Järgmine kindlasti väga tark lause tema suust- poola keeles. Vastasin inglise keeles, et ma ikka ei saa aru! Peatus. Tema läheb ostab purgi õlut, mina ei osta purki õlut. Tulemus on see, et Merit kuuleb poola keelt sellel reisil veel....ja veel.


Krakowis tulin maha, sealt on Žilinasse- linna kus ma elan, veel umbes 3-4 tunni sõit. Väga ilus sõit- mäed, lossid, väikesed külad ja vihmapiisad autoaknal. Vastu tulid mulle kaks töötajat organisatsioonist, kus tööle hakkan. Abielupaar, nii umbes kolmkümmend või veidi vähem. Saage tuttavaks- Martin ja Silvia. Väga, väga toredad inimesed, viisid mind traditsioonilisse Slovakkia kohvikusse sööma ja üldse oli üks tore sõit. Kohvikus sain ka süüa esimest Slovakkia rahvustoitu- sepik koos rasvaga. No nii, Eesti rahvustoidud polegi ainukesed, mis väga halvad välja näevad! Sepik oli nagu sepik ikka, aga siis oli suurde puust tassi pandud searasv koos praetud pekitükkidega, umbes sellised nagu meil käivad mulgipudru peale. Maitse oli üsna hea, aga ega iga päev sellist asja küll süüa ei saaks ega tahaks ka. Aga tagasi Martini ja Silvia juurde- Martin töötab Žilinas arheoloogina ja Silvia hispaania keele õpetajana, lisaks siis mõlemad osalise tööajaga ka Žirafas (koht, kus tööle hakkan). Ühtlasi on Silvia ka minu tuutor ja Martin mentor. Loodan, et saab tore olema. Martiniga tegime ära ka minu pangakaardi. Slovakkia süsteem- kaardimakse 0,2 eurot, raha väljavõtmine 0,3 eurot, kaardi tegemine 5 eurot. Hakkab pihta! Aga igatahes, kümne päeva pärast saan oma kaardi kätte ja siis vaatab, kas ma seda kasutada ka oskan

Elan Žilina kesklinnas, sellises suhteliselt tüüpilises kortermajas. Kaks tuba ja köök. Hetkel veel koos ühe Prantsuse vabatahtlikuga, kuid temal saab nädala pärast teenistus läbi ning siis ta kolib minema. Kui seda blogi kirjutan, siis näinud ma teda veel pole, pidi homme õhtul tulema- aga toa ja külmkapisisu järgi otsustades, siis poiss. Siis vist elan mingi aja üksi ja septembri lõpus tuleb minuga samasse organisatsiooni tööle üks brasiillane, hakkame koos elama. Ja kohe Žilina külje all pidid veel 6 vabatahtlikku elama. Tundub tore saama. Üleüldse on september siuke tšill- kuna keskus tehkse lahti septembri lõpus ja praegu noored ainult registreerivad ennast ringidesse, siis tööd eriti pole, vist paar korda ainult. Keelekursused on ka ainult korra nädalas, niikaua, kui teine vabatahtlik tuleb, siis hakkame koos käima ja tihedamalt. Žirafa reklaambrošüürilt leidsin ka oma ringide nimekirja- inglise keel Meritiga, eesti keel Meritiga (see saab kindlasti rahvast täis olema ja fotograafia Meritiga. Ülilahe!!!