Banska Štiavnica oli 13.-18. sajandil oluline kaevanduslinn. Parimatel aegadel töötas kaevanduses kuni 8000 inimest. Nüüd on seal ainult kaevandusmuuseum, mida külastasime. Kokku on kaevanduses 25 km tunneleid, millest hetkel saab näha vaid 1,2 km. Huvitavaks tegi asja see, et muuseumikülastus oli nagu retk ajaloos. Alustati kõige vanematest käikudest, mis olid nii pisikesed, et sealt läbisaamiseks tuli minna kükakil- klaustrofoobiatest, sest kui seal hulluks ei läinud, siis klaustrofoobiat pole. Mul polnud, kuigi veits kõhe oli küll. Kuna alguses tehti tunneleid naelte ja haamritega, siis näha oli ka nende tagumise jälgi. Aastas jõudsid kaevurid nii edasi umbes 10 meetrit.
Lisaks oli ka kaevuritel probleeme kopsudega ning et ennetada kopsuhaigusi jõid nad piima. Seda sai muuseumis järgi proovida nagu pildil näha.
Järgmine on turistipilt. Mina ja mälestusammas katkuohvritele. Teiste vabatahtlike sõnul pidi Slovakkias selliseid rohkem olema. Ei tea, igatahes mina nägin üht Banska Štiavnicas.
Lisaks tegime jalutuskäigu linna ülemisse serva- tahtsime minna järve äärde, kus pidi kena vaade olema, järve me ei leidnud, aga ilusaid vaateid ülejäänud linnale oli rohkem kui üks! Eriti kena on see hämaras, kui linn tuledes on.
Meie ringkäik mägedes lõppes Tea House`is, kus kohtusime rahvusvahelise töölaagri vabatahtlikega, kes Banska Štiavnicas laagris olid. Taaskord väga tore õhtu erilises kohvikus, kus sai patjadel pikutada ja vürtsiseid teesid juua:
Jah, oma reisiga jäin väga-väga rahule! Samuti kohtusin ka uute EVS-idega, kes Banska Štiavnicas elavad, arvatavasti näeme on-arrival treeningul, mis on 4.-8. oktoober Kõrg-Tatrates!!! Wow, vägev! Isegi Martin ütles, et sul veab- väga ilus koht ning paluti ka matkariided kaasa võtta, nii et ilmselt saab ka matkama minna!
No comments:
Post a Comment