Suur Retk Mägedesse

Reedel läksin jälle Martini, Silvia ja ühe nende sõbraga mägedesse. Seekord siis kaheks päevaks, ööbisime sellises armsas mägihostelis. Piirkonnaks Malà Fatra ja kõige kõrgema tipu, mille vallutasime, oli Chleb- 1646 meetrit.

Meie matka algus oli väga ilus ja tore. Selline mõnus mägitee üles, millel oli suhteliselt kerge kõndida. Peale selle oli ilm ideaalne- soe, päikesepaisteline ning sügise lõhn õhus. Ma mõtlesin kohe, et ega see kaua kesta saa. Ega ei saanudki. Umbes poole mäe peal algas tee, mis oli neljakümne viie kraadi all üles ning keatud suuremate ja väiksemate kividega. Vot see oli tõsiselt raske, vähemalt minu jaoks. Üsna ruttu sain aru oma keppide kasutamise vajalikkusest ning kiitsin ennast, et olin ostnud ka uued matkasaapad. Nii, tehtud, jõudsime üles. Väga uhke tunne oli. Ja järsku oli ka väga külm tunne. Enne minekut öeldi mulle, et Merit, võta soojad riided kaasa- kindad, müts ja jope. Mina kohe üldse ei tahtnud neid kotti panna, sest ilm on siiani olnud ikka väga ilus, 20 kraadi sooja, päike paistab ja selline tore T-särgi ilm. Aga no hea küll, pakkisin sisse oma talvejope ja see oli üks väga õige tegu. Otseselt nagu nii külm polnudki, pakun et võib-olla kümme kraadi, aga tuul oli kohutav! Ma pole elu sees vist nii tugeva tuule käes olnud. Tuul oli kohe nii tugev, et kui ennast ära unustasid või oma kallitelt keppidelt abi ei otsinud, siis puhus minema. Liialdamata. Ja selle paganama tuule pärast ei saanud me ronida ühe teise mäe otsa, kust oleks olnud vapustav vaade päikeseloojangule. Kuid natuke nägin seda ikkagi ja minu meelest oli ka see ilus. Pärast seda läksime ruttu oma peatumispaika, sest pimedas kivide otsas tuigerdada pole just kõige targem mõte. Kuum supp ja tee ning magama minek, sest hommikul oli äratus juba kell viis!

Magada ma seal vist üldse ei saanud, mitte ühtegi tundi, kord oli külm, siis palav, siis vaatasin kella jne. Kohutav öö! Kuna olin juba kolmest üleval siis polnud probleemi viiest püsti tõusta ja minema hakata. Väljas oli taaskord külm. Ja loomulikult oli pilves. Ei mingit päikesetõusu. Korra nägin midagi, aga see polnud just see, mille pärast ennast viiest püsti ajada ning tuule ja külma kätte tulla. Istusime siis keset mägesid, tegime kohvi, sõime oma saiu ja nautisime päikesetõusu ilma päikesetõusuta. Pärast natukest kõndimist oli valida, kas minna veel ühe mäe otsa, mis ei erinenud teistest mitte millegi muu poolest, kui et tee tippu oli mudane ja läbi võsa või minna kohe ühte orgu ja sealt siis alla. Kuna teistel oli ükskõik ning mina olin juba kolmetunnisest üles-alla käimisest väisinud, siis ütlesin otsustavad sõnad minna orgu. Natuke aega kõmpimist ning viidad näitasid, et pole otseteed orgu, vaid tuleb minna ikka selle mäe otsa ja siis sealt orgu. Oi ei! No hea küll.... hakkasime minema, tee oli tõeliselt mudane ja raske. Kui enne oli kõigil ükskõik, siis pärast kahtekümmend meetrit enam polnud. Vaatasime oma tarka kaarti, mitte viitasid ja kaart näitas, et ikka nagu on otsetee ka. See vastus meeldis meile rohkem. Kollane märge puudel pidi orgu juhatama, teised polnud kindlad, kas me ikka selle kollase märke puudel üles leiame, mina ütlesin, et küll leiame, kas või joonistan selle sinna:). Leidsimegi õnneliku raja üles, kuid kahjuks polnud see vähem mudane. Kohal olles sõime, jõime teed ning järsku võeti minu auks välja kotist Vana Tallinn! Nad olid paar aastat tagasi Eestis käinud ning see pudel oli siiani alles olnud ning nüüd oli sobiv hetk selle joomiseks- Eesti jook koos eestlasega! Orust läksime alla, kust buss meid juba kodusesse Žilinasse tõi. Bussijaamas nägin veel Klarat ja Mariot, kes kutsusid mind välja, mina aga jäin kell 8 magama ning pubist nägin vaid und...

Hoolimata sellest, et olin väsinud, porine ja kõik kohad valutasid, jäin oma nädalavahetusega rohkem kui rahule. Mägedes olek on midagi, mis mulle väga meeldib. Teised ütlesid, et pärast Slovakkiat ma kas armastan ja jumaldan mägesid või siis vihkan neid nii, et ei taha sinna kunagi tagasi. Hetkel tundub, et pigem esimene variant. Ronida on küll raske, väga raske ja viimased meetrid mõtlen, et miks ma koju ei võinud jääda, kuid kui tipus olen, teen maailma uhkeima näoga pildi ja naudin fantastilist vaadet kogu sellele raskele rajale. Teine kordki! Siin ka paar pilti...

Päikeseloojang 

Laisad ja rikkad läksid úles nii....:)