Minemine ja tulemine...

Nägemiseni Eesti ja tere Slovakkia! Ja just nimelt nägemiseni, mitte head aega, sest kavatsen kindlasti tagasi tulla! Aga et kõik ikka kõigile selge oleks, siis alustan ma päris algusest ehk sellest, mis moodi ma siia jõudnud olen. Leidsin, et tore on seda peatükki lugeda, kui panna mängima lugu „Triibuvaibalugu“ (Indigolapsed), selle loo võib internetis üles leida;)


Teen siis Euroopa Vabatahtlikku Teenistust Slovakkias, täpsemalt ei hakka sellest kirjutama, sest kellel huvi, leiab info Euroopa Noorte kodukalt. Mõte minna Eestist minema tekkis kaua aega tagasi- umbes nii gümnaasiumis, kui Marit Kildu tolmu jalge alt pühkis ning Norrat ja iseennast avastama läks. Nii, lõpetasin gümnaasiumi, aga minna nagu veel ikka ei julgenud/tahtnud, kuigi salasooviks see oli endiselt. Ju polnud siis minu jaoks aeg see õige... Igatahes läks nii, et Merit astus Viljandi Kultuuriakadeemiasse õppima. Olles umbes teisel-kolmandal kursusel mõtlesin juba reaalsemalt, et tuleb ikka minna, kuna kooli ei tahtnud pooleli jätta, oma kursusest ei tahtnud maha jääda, siis oli hirmus motivatsioon kool lõpetada ja siis ikkagi kauasoovitud vabatahtlik teenistus ära teha. Neljanda kursuse jaanuaris hakkasingi asja tõsisemalt ajama- leidsin endale suhteliselt lihtsalt saatva organisatsiooni, milleks minul on siis Estyes. Keerulisemad olid lood aga vastuvõtva organisatsiooni leidmisega- on küll tekitatud andmebaas, kus kirjas organisatsioonide andmed, kuid sealt midagi leida pole just kerge. Alguses oli minu sooviks minna Hispaaniasse- nagu paljudel ja veel mere äärde jne;) Nähes, et see ettevõtmine pole just lihtne võtsin oma otsingusse sisse ka teised Lõuna ja Kesk-Euroopa riigid. Nii... sain ühe pakkumise, võib-olla isegi teise, aga need nagu olid ja ei olnud ka. Üks oli ebasobival ajal ja teisel polnud projekt just see, mida mina oleksin tahtnud. Seejärel otsustasingi, et minu jaoks on olulisem projekt, see, mida ma oma teenistuse vältel teen, mitte see, kus kohas ta asub. Ning ühel päeval nägingi pakkumist Slovakkia organisatsioonilt- kirjutasin neile, saatsin CV ja motivatsioonikirja. Nemad aga vastasid, et oled ülitore, AGA me tahaks, et sa tuleks septembist 2011. Minule see loomulikult ei sobinud, ütlesin neile ära. Kirjutasin küll erinevatele organisatsioonidele edasi, aga mõttes kujutlesin ennast ka juba Eestis töötamas. Ühel praktika hommikul aga oli postkastis kiri Slovakkia organisatsioonilt, et me ikka võtaks su kohe, kas saad ja tahad veel tulla? Kas saad ja tahad- loomulikult!!!! Jipiiii, üks taksitus oli läbitud. Jama oli aga selles, et nad ärkasid nii hilja, et projekti esitamiseks oli ainult 1 päev, kuid ära nad selle esitasid ning mai keskel tuligi kiri, et olen ka rahastuse saanud. Täpsemalt tuli see 18. mai 2010- sellel hetkel oli 99,5% kindel, et Merit sõidab Slovakkiasse (no alati võib ju midagi vahele tulla).


Kuid siiski miks? Saaks ju ka Eestis noortekeskuses, koolis, huvikoolis või kus iganes oma erialaselt töötada ja sellega veel raha ka teenida (mitte just rikkaks saada, aga siiski...). Vastust ma ei tea- või siis lihtsalt. Mulle tundub nii, et kui ma poleks oma vabatahtliku 9 kuud ette võtnud, siis kahetseksin seda umbes 9 aastat, et nii hea võimaluse kasutamata jätsin. Mõnd asja elus tuleb teha n-ö „südame järgi“ ning seda ma just tegingi, targem oleks olnud minna Eestis tööle, hakata õppelaenu maksma jne. Kindlasti jääb Eestis kasutamata mõni hea võimalus, tegemata paljud asjad, mida ehk oleks vaja teha, kaugeks jäävad paljud inimesed, aga hetkel tundub tulek siia õige valik... eks näis tulevikus, kas see ka nii on. Ma ei arvagi, et kogu mu 9 kuud saab olema lust ja lillepidu, kindlasti tuleb ette palju-palju raskusi, kuid leian, et olen inimene, kes pigem jääb mäletama head ja toredat. Soovin saada sellelt 9 kuud tohutult uusi kogemusi, elamusi, näha palju uusi asju, kohti ja tutvuda uute inimestega.

Ja siin ma nüüd siis olen. Seljataga on 23 tundi sõitu kollases bussis imelike ja vähem imelike inimestega. Kuna eelmisel päeval oli vaja kohe KINDLASTI ka TÜVKA avapeole minna, siis sõit polnud kerge, sest magada ma bussis ei saa. Niisiis on mul seljataga kaks magamata ööd:S Õnneks sõitsin esimesed 15 tundi bussis naabrita. Uskuge, proovisin ära kõik võimalikud asendid, kuidas saaks magama jääda, aga ükski polnud hea. Poole tee peal tuli minu kõrvale veel keegi. Noh, võin ju selle üle elada, et ta mu kõrvale tuli, aga miks tal juba oma teisel sõiduminutil oli vaja norskama hakata? Kohe kadedaks tegi, ma ütlen. Ja siis Varssavist tuli minu kõrvale teine imelik. Tuli, istus, vaatas ringi- noh ok. Siis hakkas minuga poola keeles seletama. Mina vastasin inglise keeles, et ma ei saa aru. Möödub tund. Järgmine kindlasti väga tark lause tema suust- poola keeles. Vastasin inglise keeles, et ma ikka ei saa aru! Peatus. Tema läheb ostab purgi õlut, mina ei osta purki õlut. Tulemus on see, et Merit kuuleb poola keelt sellel reisil veel....ja veel.


Krakowis tulin maha, sealt on Žilinasse- linna kus ma elan, veel umbes 3-4 tunni sõit. Väga ilus sõit- mäed, lossid, väikesed külad ja vihmapiisad autoaknal. Vastu tulid mulle kaks töötajat organisatsioonist, kus tööle hakkan. Abielupaar, nii umbes kolmkümmend või veidi vähem. Saage tuttavaks- Martin ja Silvia. Väga, väga toredad inimesed, viisid mind traditsioonilisse Slovakkia kohvikusse sööma ja üldse oli üks tore sõit. Kohvikus sain ka süüa esimest Slovakkia rahvustoitu- sepik koos rasvaga. No nii, Eesti rahvustoidud polegi ainukesed, mis väga halvad välja näevad! Sepik oli nagu sepik ikka, aga siis oli suurde puust tassi pandud searasv koos praetud pekitükkidega, umbes sellised nagu meil käivad mulgipudru peale. Maitse oli üsna hea, aga ega iga päev sellist asja küll süüa ei saaks ega tahaks ka. Aga tagasi Martini ja Silvia juurde- Martin töötab Žilinas arheoloogina ja Silvia hispaania keele õpetajana, lisaks siis mõlemad osalise tööajaga ka Žirafas (koht, kus tööle hakkan). Ühtlasi on Silvia ka minu tuutor ja Martin mentor. Loodan, et saab tore olema. Martiniga tegime ära ka minu pangakaardi. Slovakkia süsteem- kaardimakse 0,2 eurot, raha väljavõtmine 0,3 eurot, kaardi tegemine 5 eurot. Hakkab pihta! Aga igatahes, kümne päeva pärast saan oma kaardi kätte ja siis vaatab, kas ma seda kasutada ka oskan

Elan Žilina kesklinnas, sellises suhteliselt tüüpilises kortermajas. Kaks tuba ja köök. Hetkel veel koos ühe Prantsuse vabatahtlikuga, kuid temal saab nädala pärast teenistus läbi ning siis ta kolib minema. Kui seda blogi kirjutan, siis näinud ma teda veel pole, pidi homme õhtul tulema- aga toa ja külmkapisisu järgi otsustades, siis poiss. Siis vist elan mingi aja üksi ja septembri lõpus tuleb minuga samasse organisatsiooni tööle üks brasiillane, hakkame koos elama. Ja kohe Žilina külje all pidid veel 6 vabatahtlikku elama. Tundub tore saama. Üleüldse on september siuke tšill- kuna keskus tehkse lahti septembri lõpus ja praegu noored ainult registreerivad ennast ringidesse, siis tööd eriti pole, vist paar korda ainult. Keelekursused on ka ainult korra nädalas, niikaua, kui teine vabatahtlik tuleb, siis hakkame koos käima ja tihedamalt. Žirafa reklaambrošüürilt leidsin ka oma ringide nimekirja- inglise keel Meritiga, eesti keel Meritiga (see saab kindlasti rahvast täis olema ja fotograafia Meritiga. Ülilahe!!!