Peatükk pühendusega Sirlile!

Ka minu esimene matk mägedesse on tehtud! Vallutatud sai Velky Choč- 1611 meetrit.

Ühel pühapäeva hommikul helistas Martin, et läheme sõpradega mägedesse, kas tahad ka kaasa tulla. Eeeeem.... tahan küll. Ok, kümne minuti pärast oli kott koos ja Martin koos sõpradega mul maja ees, peas Gruusia rahvusmütsikesed, millega nad suhteliselt naljakad välja nägid. Autosõitu oli umbes tund, selle ajaga läbisime kaht väikest linna, mis olid seotud kohaliku Robin Hoodiga- Janosik. Põhimõtteliselt on tegu Robin Hoodi koopiaga, varastas rikastelt raha ja andis selle siis vaestele. Aga kuna me neid linnu vaatama ei tulnud, siis oli meie suund mägedesse. Ainuke jama oli selles, et ilm oli halb, väga tihe udu oli ja kõik oli märg ning külm. Ning loomulikult polnud minul korralikke jalanõusid, üles minna oli suhteliselt normaalne, ei saanud nagu arugi, miks peaksid mul olema mingisugused matkajalanõud. Kuid sellest sain ma aru alla tulles, sest siis oli ikka väga libe. Sellepeale anti mulle kepid, mis pidid aitama. Jutt nende juurde oli selline, et nendega ei lõhu nii palju põlvi ja saad toetuda, et siis on kukkumise oht väiksem. Jeeee... kena kõik, aga praktikasse oli seda raskem panna. Kuna ma pole isegi ühtegi korda oma elus kepikõndi teinud, siis kukkumisohu korral otsisid ikkagi käed esimest puud või kivi, millele toetuda ning need kepid lendasid seepeale ühte ja teise ilmakaarde. Lõpuks lohistasin keppe enda järel, aga ära neid ka ei tahtnud anda, sest nii paistsin välja vähemalt tõeline mägede kunn:) Kuid mida kõrgemale jõudsime seda soojemaks ja ilusamaks läks. Ning lõpuks tipus oli imeline vaade kogu sellele „vahukoorevaibale“.

Alla jõudes läksime sööma kohvikusse, kus siis Janosik lõpuks kinni võeti. Legendaarne Janosik läks sinna kohvikusse sööma ning mingi nõme tädi oli seepeale kaebama läinud, et näed, Janosik sööb siin. Siis tuli politsei ja võttis ta kinni. Lõpp polnud tal kerge- kõhtu suruti vaiad ja riputati nendega puu külge. Väga armas legendike, kas pole?!? Igatahes kohvik oli huvitav- pildid seintel ning toit oli ka väga maitsev.

Siin on ka mõni pilt: 

Kui päike pilvest läbi murdis.

Lion King Merit!!

Matkasellid.

Foto pole kaugeltki see, mis tegelikkus, aga loodan, et saate aimu.

Nii ja nüüd siis see osa, mis Sirlile pühendatud on. Miks? Sellepärast, et kui selle pildi tegin, siis tuli tema esimesena meelde? Ning et seda klôpsu teha, riskisin ka oma eluga... aga arvan, et asi oli seda väärt. Kahtlustan, et talle see väga ei meeldi:)

Igaks juhuks lisan, et vaadata tuleb pildi keskele. Pole väga selge, kuna olen ka paremaid poseerijaid oma elus näinud!