Pühapäev mägedes

Kuna nädalavahetusel vallutas soojus taaskord Žilina, siis mõtlesime reedel Stanicas istudes minna mägedesse. Seekord oli aga veideke teistsugune matk, kui tavaliselt, sest meie eesmärgiks polnud mäetipp, vaid kindluse varemed, mis Hrad Suľnov (660m) tipus on, piirkonnaks aga vähemtuntud Suľovske Skaly. Võib-olla ei nimetaks ma neid isegi mitte varemeteks, sest kindlusest oli järel vaid kaks müürijuppi. Kui need oleks kuskil igavamas kohas, siis ilmselt see inimeste tähelepanu ei köidaks, kuid asukoha tõttu jättis ta mulle sügava mulje- kiviseinad mäetipus, kust avanes kaunis vaade. Kindlus aga hävines maavärina käigus. Slovakkia on üks kindluste ja losside maa- neid asub vähemalt iga 50 km raadiuses. Kui bussi või rongiga kuskile sõita, saab tihti näha mõnd hiigelkindlust, mis mäetipus juba sadu aastaid võimsalt seisab. Kõige suurem neist on aga Spiši kindlus, mis pärineb 11.-12. sajandist ning selle suuruseks on 4 hektarit ning ühtlasi on ta ka Kesk-Euroopa suurim. Üks minu eesmärkidest on see kindla peale ära näha...

Kuna oli aga pühapäev ja veel ilusa ilmaga pühapäev, siis oli rahvast varemeid uudistamas küll. Põnev oli jälgida perekondi, kes koos on matkama tulnud- issidel on beebid seljas, nelja-viieaastased lapsed tuigerdavad juba ise kivide otsas. Saan aru, miks kõik slovakid minust kümme korda kiiremini kividel ronida suudavad. Ka loodus oli võrreldes paari nädala taguse ajaga muutunud. Lehed puudelt langenud ning kuna on kuiv, siis oli väga mõnus nende sees käia, sest kõik krabises jalge all, siiski oli näha natuke värve ja üldse oli see piirkond teistsugune kui Mala Fatra. Mala Fatras on rohkem mägesid, siin oli aga rohkem kivised kaljuseinu. Tegelikult asus õige lähedal ka teise kindluse varemed, meil aga polnud kaarti ning märgistus tundus natuke kahtlane, seetõttu jäi see nägemata. Kõndisime poolele teele, saime aru, et meist keegi ei tea, kuhu täpselt minna, sõime sellepeale rozokeid ning vantsisime tagasi.

Vahepeatuse enne kojujõudmist tegime aga linnas nimega Bytča. Elab seal umbes 10 000 inimest, vaatasime väljast Bytča lossi ja kõdisime peatänaval. Külastasime seda aga hämaras, linn ise on väga kaunilt valgustatud, eriti kanaliäärne peatänav ning siis jõudsime tõdemuseni, et Slovakkia on üks ääretult ilus ja romantiline maa....muidugi kui Bytčas kõrvale jätta kole õlletehase hoone, mis pidi Slovakkia kõige halvemat õlut tootma, aga seda ei pea ju vaatama...

reisiseltskond pluss veel úks (made by dusan)

Bytči loss

Homme on minu esimene ametlik töölt vaba päev, sest 1. november on Slovakkias Pühakutepäev, mis ühtlasi ka riiklik püha. Õhtul kavatsen kindlasti minna Žilina surnuaiale, sest sajad ja sajad, kui mitte tuhanded inimesed tulevad küünlaid tooma lähedaste haudadele. Juba täna nägin küünaldes surnuaedasid, kuid mulle öeldi, et homme on veelgi rohkem. Niisiis on plaan juba kindel.

Juhei- käes on koolivaheaeg!

Koolivaheaeg aga tähendab mulle rohkem tööd, sest kõik need lapsed, kes peaksid koolipinki nühkima tulevad selle asemel Hajovnjale (see noorteklubi). Aga kõigepealt palju õnne kõikidele Eesti õpilastele, õpetajatele ja teistele tegelastele, kes kooliga seotud on, sest teil on sügisvaheaeg nädal aega, siin on aga vaid kaks päeva. Ma isegi ei julge seda vaheajaks nimetada, vaid lihtsalt laste narritamiseks. No tegelikult asjalood ikka nii hullud pole, sest siin on jälle rohkem pühasid, mille puhul lapsed koolis käima ei pea. Süsteem selline- reede on vaheaja päev, siis nädalavahetus, siis püha, mil ka ma töötama ei pea ning teisipäev on vaheajapäev ja sellega õpilaste luksus piirdub.

Aga siis reedest, mil oli ametlik koolivaheaeg. Selle puhul oli ka eriprogramm. Kõigepealt läksin kell 10.00 kohale ja tuba oli lapsi täis- ma pole nii palju lapsi seal veel näinudki! Ja kell 10.00 hommikul. Meil oli siis kavas ping-pongi, lauajalgpalli ning piljardi olümpia. Osalesin ise ka ping-pongi võistlusel ja sain poolfinaali, kus pidin proffidele alla vanduma. Mis mulle aga eriti meeldis oli see, et kui näiteks ping-pongis kaks võistlesid, siis samal ajal teised vaatasid ja elasid kaasa, mitte ei tormanud minema või ei tegeletud teiste asjadega. Muidugi, mida lõpupoole, seda rohkem lapsed väsisid, aga mulle oli see üllatav, sest nii palju kui mäletan näiteks laagritest või kust iganes mujalt, siis üritust korraldada Eestis noortele nii, et kaks võistlevad ja ülejäänud vaatavad, on praktiliselt võimatu- ei olda nii püsivad, eriti kui alaks, milles võisteldakse on lihtsalt ping-pong. Teine asi, mis mulle üllatav, on see, et enamik klubis osalejad on poisid- paar tüdrukut ja kõik. Jällegi tundub, et Eestis on kõikjal ringides, klubides osalejad enamjaolt tüdrukud...

Võib-olla tänu sellele poistekarjale, kes seal klubis siis müttab, on Gilberto nende seas väga populaarne- küsitakse ta nime, tahetakse temaga mängida jne, jne. Ma nii pop pole, aga ilmselt populaarsuselt teine:D:D Reedel oli seal aga üks pisike tüdruk, kes õpetas mulle ühe uue sõrmemängu, nii armas...

Kavatsen ka Hajovnjal teha bingoõhtu, sest see on kahekordselt kasulik- lõbus lastele ja mina saan numbreid harjutada, õige varsti on ka Jungle Speedi õhtu, kunstinäituse avamine teemal „Minu sügis“, Brasiilia õhtu ja Eesti õhtu- loodan, et šokolaadipakk Eestist jõuab õigel ajal kohale:P Mõtlesin lastega meisterdada suure Twisteri voodilinale, et seda siis mängida saaks, aga see juba kaugem tulevik. Meritil tärkas ka idee teha Žirafast film- selline tutvustav reklaamklipp. Mulle nende filmide tegemine väga meeldib, kuigi tean, et palju on jändamist. Küsisin ka juba Žirafa töötajatelt, et mis nad arvavad ja mulle plaksutati kahte kätt. Kuna aga eelmine videokaamera varastati ära, siis öeldi, et ostetakse uus kaamera, sest niikuinii oli see ükskord plaanis. Eks vaatab, mis sellest asjast saab...

Meil on täna pesupäev!

Ühel kaunil pärastlõunal mõtlesin oma pesu pesta. Panin siis valged ja sellised heledad riided masinasse. Ruumi aga oli nagu natuke veel ning küsisin oma kallilt korterikaaslaselt, et kas ta ka midagi pesta tahab, samal ajal läksin ise muude asjadega tegelema. Tema siis küsib, et kas teksaseid tohib pesta, ütlesin, et ei tohi, sest mul valged riided seal. No olgu, arvasin, et kõik on korras. Tema pani masina käima ja mina ei kontrollinud ka, et mis ta sinna ladus. Kahe tunni pärast hakkasin pesu kuivama panema, tõmban masinast välja T-särgi- see sinine küll minu oma pole, panin kõrvale. Teine samasugust värvi sinine särk- see ka minu oma pole.... oota, see on ikka kahtlaselt minu särgi moodi, ainult et minu särki oli valge! Jah- OLI, enam ei ole mul ühtegi valget riietuseset, kui välja jätta see pluus, mis mul seljas oli! Siis näen Gilberto asju- tumesinine särk, sokid jne.  Näitan siis talle oma „kauneid valgeid" riideid, millepeale tema küsib, et kuidas see küll võimalik on? Issanda loomaaed on rikkalik...

Taaskord saabus nädalavahetus...:)

Mõnikord tundub mulle, et elu Slovakkias on liigagi kiire ja tormiline. Täna on kolmapäev ja mul polnud enne aega kirjutada oma nädalavahetusest kui alles täna. Tagant järgi kirja pandu pole aga üldsegi see, mis ta peaks olema... aga siiski.

Nädalavahetusel käis külas Patrick, kes on vabatahtlik Bratislavas ja muidu pärit Austriast. Koju on tal sõita vaid kuus-seitse tundi ja kohal! Ühest küljest saan ma aru, miks ta oma EVS-i nii lähedal teeb, teisest küljest aga mitte. Ka temale meeldis väga projekt- töö kodutute varjupaigas. Teisest küljest, oleks ma ikka väga hoolega kaalunud, kas ma tahan oma EVS-i näiteks Riias teha. Aga Patrick saabus alles laupäeva hommikul. Reedel mõtles Merit, et puhkab ennast siis järgmiseks päevaks ilusti välja. Aga oh ei, läksin lihtsalt niisama paariks tunniks Stanicasse vaatama, mis toimub. See paar tundi polnud aga loomulikult paar tundi. Ausalt öeldes ei tea ma, mis on selle koha fenomen, aga midagi on seal erilist. Võib-olla see, et neil pole kindlaid lahtiolekuaegu. Või õigemini on, aga kui on üritus, siis juba kodulehel on öeldud, et oleme lahti kella üheni.... ja mõnikord kauem. Ning siis ongi seal sellised spontaansed peod. Kui on rahvast, on koht lahti, kui pole, pannakse kinni. Väga mõnus mu meelest. Kuid ilmselt teeb selle koha eriliseks lihtsalt inimesed, kes seal töötavad ja asja hingega teevad. Kuid lõpuks, kui ta siis suleti, jalutasime Gilbertoga läbi öise Žilina koju ning Merit laulis brasiillasele remixi laulust „Siis kui minu vanaema...“. Millegipärast ei lubanud ta mul enam kunagi ühtegi Slovakkia veini juua:D Kell viis hommikul sõime köögis rozokeid juustuga, vaatasime, kuidas tädi kõrvaltrepikojas tööle läks ning nautisime hommikuteed.

Laupäeval läksin väga unise näoga raudteejaama Patrickule vastu. Käisime Žilina vanalinnas ning ka Auparkis. Kohtusime väga paljude vabatahtlikutega Čadca`st ning jõime kõik koos Coffe&Co-s teed meega. Väga mõnus pärastlõuna. Kuna ka Patrick polnud veetnud eelmist õhtut just kodus istudes, siis mõtlesime, et täna saab olema see kord, kui magada õnnestub rohkem kui kolm tundi. Pärast kahetunnist kodusolemist tuli aga igavus peale ja kui nüüd kaaluma hakata, siis tegelikult ega me nüüd nii väsinud ka polnud.... Läksime jällegi paariks tunniks Klara ja Mario poole istuma, kuna aga neil olid ka külalised ja ühega neist tutvusin on-arrival treeningul, siis oli tarvis taaskohtumist tähistada Emocias. Ning lisaks- tutvusin ka itaallase Giuseppega, kes ka vabatahtlik Slovakkias on. Ning arvake mis- ta räägib eesti keelt! Kui ta mu käest eesti keeles küsis, et kuidas mul läheb, vaatasin teda tükk aega lolli näoga ja mõtlesin, et kas kuulsin ikka õigesti. Ok, pärast kahte lauset selgus, et ega ta väga palju ikka ei oska, aga natuke ikka. Ja eesti keelt räägib ta ei millegi muu pärast kui ikka ühe tüdruku....Kokkuvõtvalt oli väga üllatav õhtu. Koju jõudsin kell 4. Lihtsalt suurepärane!

Saabus pühapäev. Meritit kutsuti Bratislavasse kontserdile. Kuidas ma ütlen ei? Eriti kui saab veel autoga minna. Ja pühapäev võib ju olla veidi kultuurne. „Bändiks“ oli Casiotone for the painfully alone. Võite internetist lähemalt uurida. Tegemist oli väga veidra onuga suure tehnikahunniku taga. Kontserdil võis kuulata, kuid plaati ostma ei tormanud. Tagasi Žilinas olime kell kolm ning minu „kõige kasulikum keeletund“ algas 7.30...

Aga et nüüd keegi millestki valesti aru ei saa, siis ma ikka töötan ka, kuid töölainel pole midagi uut. Kui välja arvata see, et need kaks plikat, kes inglise keelest mitte midagi ei jaga, otsustasid siiski tulla mu keeletundi. Nüüd kulub pool aega selleks, et keegi tibidele ära tõlgiks, mis ma teha tahan.... miks pidi see minuga juhtuma?!?:)

Kuulus ja kurikuulus Aupark

Täna on siis see päev, kui Aupark oma uksed avas. Aupark on suur, väga suur kaubanduskeskus, mis žilinas omajagu poleemikat on tekitanud. Asub ta kohas, kus enne tänapäeva arhitektuuri musternäidist asus park, kus inimesed hommikuti jalutasid ja ôhtuti lastega mängisid. Pargist on núúd järel vaid niru puuderivi. Ei hakka siinkohal kaaluma plusse ja miinuseid, mida uus kaubanduskeskus endaga kaasa toob, aga minu elu on see keskus juba môjutanud kúll. Esiteks sellega, et Auparki käis avamas Brasiilia tantsutrupp- sôitsid nad eile môôda žilinat ringi, lehvitasid autoaknast Brasiilia lippu ja kôlaritest lasti Brasiilia rútme. Gilberto oli vaimustuses. Täna jalutasime Auparkist läbi just siis, kui Brasiilia tantsijad esinesid. Gilberto oli veel rohkem vaimustuses. 

Auparki avamisest räägiti juba túkk aega tagasi, et siis korraldatakse suur protest selle vastu jne. Tegelikult tahtsin seda tsirkust näha, aga kuna selle jaoks täna aega polnud, siis kahjuks jäin ilma. Jamh, protestijatel on hetkel tôôd palju, sest žilinas on juba kolm hiiglasuurt kaubanduskeskust, núúd siis Aupark ja ehitatakse veel úhte, mis pealtnäha ka kohe-kohe uksed avab. Selle veel uuema kaubanduskeskuse ehituse ajal leiti aga žilina lossi varemed. Ehitajaid ja ärimehi see aga ei huvitanud. Tehti paar pilti ja núúd on selle koha peal „uus loss“. Minul on aga plaan minna selle avamist vaatama, sest ilmselt on protest selle vastu veelgi suurem, loodan mitte maha magada..

Aga muidu oli Aupark nagu ostukeskus ikka- läikis iga nurga all ja poode oli väga-väga palju. Esialgne stsenaarium on sarnane Solarisele, et suure hurraaga avatakse ning jääb vaid loota, et lagi kokku ei kuku...

Nägemiseni nädalavahetus!

Nagu juba enne reklaamitud sai, siis nädalavahetus oli üsnagi sündmusterikas... või siis vähemalt osa sellest. Laupäeval käisid meil esimesed külalised! Svenja ja Paulo, sest meie käisime eelmine nädalavahetus neil külas. Kuna lihtsalt Itaalia pastaõhtu tundus liiga igav, siis mõtlesime Gilbertoga korraldada itaalia-brasiilia-slovakkia õhtu.

Esiteks tuli teha üks suuremat sorti poetuur, sest vajaminevaid asju meil polnud. Kui alguses mõtlesin, et igaks juhuks varun aega rohkem ja tundus, et kolmest tunnist enne külaliste tulekut piisab poes käia, siis tegelikkus oli see, et kolm tundi oli täpselt paras aeg! Ja seda toidupoes, mis asub u. 15 minuti kaugusel. Otsustasime minna hiiglasuurde Tescosse, mis on avatud 24 tundi. Seal riiulite vahel läks aga brasiillase silm kirjuks. Igat asja oli vaja puutuda, uurida, süveneda, kõrvutada brasiilias leiduvate asjadega, küsida müüjalt, kas see on hea või mitte jne, jne. Pidin ära surema sinna. Ausõna. Muidugi mõtlesime alguses, et teeme kiire poeringi ja võtsime väikese korvi, mis on käeotsas tassimiseks, kuna Gilberto oli ametis doktoritöö koostamisega teemal „Tesco kaubavalik Slovakkias ning selle võrdlus ja analüüs Brasiilias pakutavaga“, siis korvi pidin vedama mina. Lõpuks sain ta aga kassa juurde ning isegi poest välja. Tema oli rõõmus, et sai esimest korda kõige suuremas Tescos käia, mina vihane, et sinna temaga ronima pidin, sest kolm tundi poes on mulle liig mis liig! Aga ruttu koju ning raudteejaama külalistele vastu!

Kuna teatavatel põhjustel meil enne toidutegemiseks aega ei jätkunud, siis valmistasime a la carte õhtusöögi. Mina tegin kogu põhiroa ning Gilberto brasiilia magustoidu, mis koosnes kondentspiimast ja kakaost. Muidugi brasiilia kombel tuleb ikka magustoit põhja ka kõrvetada. Ja teades juba ette tema toidutegemise oskust, siis pakkusin ennast välja pasta, kastme ja kana tegijaks. Tema aga tahtis aidata. Suutsin kaks korda naeratades öelda, et ei vaja abi, kolmas kord kahjuks mitte. Üritasin talle anda kõige lihtsama asja, mis ma välja suutsin mõelda- makaronide kurnamise. Kuna meil suurt sõela pole, näitasin ette ka stiilivõtte- potikaant rätikuga kinni hoides kallata vesi ära nii, et makaronid potti jääksid. Enneolematult raskeks sai talle see viimane pool. Kahe sekundi pärast oli kogu mu hoolsalt keedetud pasta kraanikausis koos nõudepesulapi ja mustade lusikatega. Lihtsalt suurepärane! Loomulikult naeratasin ja ütlesin talle, et pole midagi, keedame uue pasta, samal ajal mõtlesin aga, et kuidas saab küll nii juhm ja äpu olla!?! Ok, kõigil juhtub, aga juhtub nii, et näiteks pool potti makarone kukub kraanikaussi, mitte 100% neist. Ja üleüldse, oli tal vast õnne, et kohe mitte ükski makaron potti ei jäänud, sest mõnikord on neid väga raske kätte saada. Svenja aga ütles, et mis me siin ikka raiskame- millega kõik viisakalt nõustusid. Võtsime siis kulbid ja korjasime makaronid kraanikausist kokku, pärast pesime neid veel ning kõik sõid ja kiitsid! Kokkuvõttes sai sellest õhtu nali! Ja brasiilia magustoit oli ka hea, kuigi palju sellist asja liiga magusa maitse pärast süüa ei saanud. Aga kui panna potti natuke võid, siis kondentspiima ja kakaod ning aeglasel tulel 10 minutit segades kuumutada, saadki selle suurepärase magustoidu. Pärast saab lusikaga ühest kausist süüa ning kasta võid magustoitu näiteks veel šokolaadipurusse nagu meie tegime. Slovakkia osa kogu õhtusöögist oli aga kofola! Vähemalt ei saanud keegi seda ära rikkuda!:)

Kõhud punnis, läksime Stanicasse. Seal oli kõik nagu alati- palju huvitavaid inimesi, hea muusika ja ära tulime nii kell 3 või 4, et kodus „Sõpru“ vaadata, sest Gilbertol on kõik kümme hooaega olemas! Minu õnn.... :P Aga sel õhtul ei suutnud me isegi ühte osa lõpuni vaadata, sest kõigepealt sättis Gilberto oma atribuutikat kümme minutit ülesse, mina olin juba siis unine ning vaja läks veel viite minutit seriaali, et täielikult magada.

Hommikul aga viisid me jalad jällegi Stanicasse, sest Mario töötas baaris. Üks mõnus kohv, meenutused Klaraga eelmisest õhtust, jalutuskäik sügiseses Žilinas ja läinud meie külalised olidki! Jään ootama järgmist korda!

Plaanitud slovakid.

Olen avastanud slovakkide „teen asju viimasel minutil, sest varem on aega küll“ joone. Selle kohta paar näidet.

Lepime kokku Pavoliga- meie keeleõpetaja Gilbertoga, et kohtume kell 9.00. Hommikul mõtlen lihtsalt igaks juhuks kontrollida oma e-maili. Ja mida ma näen?!? Pavol on saatnud kirja hommikul kell 7.03 „Tere, kuna ma enne oma täpseid plaane ei teadnud, siis palun tulge tundi kell 11.00. Loodan, et sobib. Ilusat hommikut! Pavol.“ Tore, kas pole!?! Ja kui ma poleks hommikul kell 7 oma e-maili kontrollinud, mida minu meelest normaalsed inimesed ei tee, siis oleksime kaks tundi varem kohale läinud.

Lisaks Pavolile, kes armastab hommikul kell 7 keeletunni aega muuta, tunnen paari sellist tüüpi veel. Inglise keele õpetaja Žirafas, kelle tunnis me assistendid oleme. Martin saatis talle nädala alguses minu kontaktandmed, et ta siis kirjutaks mulle, mida me ette peame tunniks valmistama. Tal oli tervelt nädal mulle kirjutamiseks ja tema teeb seda sama päeva hommikul- loomulikult kell 7. Merit, valmista ette Eestist üks presentatsioon! Mul ammu plaanid tehtud ja suured lootused, et ma ei pea midagi selleks tunniks tegema, aga kus sa siis sellega. Tema ju ei teadnud enne, mida oma tunnis teha! Karistuseks hilise teatamise eest tuli mu etteaste väga nigel...

Ning kui Martin tahab kokku saada, siis seda lugu, et helistaks eelmisel päeval ja küsiks, et kas sul on homme see ja see kell aega, pole kunagi. Tuleb kõne Martinilt- hei, kuidas läheb? Kas saad poole tunni pärast keskväljakul kokku saada? Ikka saab!

Ning ka raudteejaamades on sellised tüüpilised tablood, kus kirjas rongi number, kuhu ta läheb, mis kell saabub, mis kell väljub jne. Ainuke asi, mis seal kirjas pole, on kust kohast ta läheb. See pisike märge ilmub sinna viis minutit enne rongi väljumist. Ja kui sa siis juhuslikult peaksid olema välismaalane, kes ei tunne raudteejaama ja ei tea kus kohas asub peatus nr. 3, siis viis minutit selle leidmiseks on ikka väga vähe. Miks ei või rongi väljumiskohta varem teatada? Ma pole leidnud selleks ühtegi mõjuvat põhjust... Minule, kui pikatoimelisele eestlasele slovaki süsteem ei meeldi. Muidugi, kui ise rongi peale minema ei pea, siis on ka naljakas vaadata inimesi, kes rongile lähevad. Istuvad oma kohvrite otsas tabloo all ja siis, kui sinna võluväel see number tuleb, tormavad järsku minema...

Kes ei tööta, see ei söö!

Kuna olen praktiliselt terve suve, lisaks veel ka Septembri mõnusalt elu nautinud, siis töötamine on ikka väga võõraks jäänud:)

Nüüd siis oktoobris on mul asju liialt palju. Algas minu intensiivkeelekursus, lisaks ringid, pluss töö „klubiruumis“, pluss kursus, kus õpetaja assistent olen. Tahan ka veel ujumas käia ning Žirafa pakkus nendes ringides tasuta osalemist, kus kohti on. Ja ma ei ütle ära näiteks väikesest keraamikakursusest vms (ma ei tea veel, mis ma valin, aga siiski...)

Minu eesti keele ringis käib üks õpilane, õnneks sobib talle paremini kesklinnas tundi teha ja seetõttu jääb minul üks kord vähemaks Haijkile minna. Võtab asja tõsiselt ja ei tundu mingi juhmu ka olevat. Esimene tund oli raske, sest arvasin, et ühele inimesele keelt õpetada on naljaasi. Ega ikka ei ole küll. Kui kaks inimest saad panna dialoogi tegama ja ise siis järgmist tegevust plaanida vms, siis ühega peab koguaeg tegelema. Peale selle pole mul õrna aimugi eesti keele õpetamisest ja ega ma päris täpselt aru ei saa, miks ta seda õppida tahab. Aga kuna ta sai asjad kiiremini selgeks, kui arvasin, siis lõpetasin tunni 20 minutit varem ära, poisi silmad lõid särama ja arvan, et teenisin paar plusspunkti.

Kahes inglise keele ringis käib põhimõtteliselt sama rahvas. Vanemad inimesed, kes tahavad arendada sõnavara ning kelle inglise keel on siiani olnud a`la tule eile meile. Mõni tundub olevat pisut kriitiline selle üle, et ma pole inglane või asja ülikoolis õppinud, teine jälle on toetav ja saab aru, et olen ainult vabatahtlik, mida nad kõik ka enne teadsid. Mõlemad seltskonnad on huvitavad, ühes käib näiteks detektiiv, teises jäähokikohtunik, automüüja, väikeste laste emad jne.

Fotograafia- jamh. Mulle meeldib see ring kõige rohkem, korealanna on endiselt lahe ja entusiastlikult kuulab ta mind alati ja noogutab kaasa. Saan ka ise pilte teha, pärast tema pilte vaadata ja analüüsida ning kuna tal pole peale on/off nupu kasutamise millestki muust aimu, siis saan ma hiilata....:D Ainuke asi, mida ma ei mõista on see, et Slovakkias on ta elanud neli aastat. Tema keeleteadmised piirduvad sõnadega „Tere“ ja „Aitäh“. Kui tänaval tuli keegi meilt mingit annetust küsima, siis vastasin mina, et me ei rääki slovaki keelt. Korealanna ei saanud aga isegi sellest lausest aru ja küsis, et mis ma ütlesin.... imelik.

Tegelikult ringide läbiviimine nagu polegi midagi. Käkitegu! Aga nende ettevalmistamine on jama kuubis. Kui ring kestab 1,5 tundi, siis enne seda vajan ma poole rohkem aega selle tegemiseks, sest materjalid tuleb mul ise otsida. Loodan siiralt, et asi läheb kuidagi kergemaks...

Ja alustasime ka Gilbertoga tööd Haijkil „klubis“.  Põhimõtteliselt on „klubi“ nagu Eestis noortekeskus, kus noored saavad tulla ja olla, mängida, juttu ajada ja ära minna millal tahavad. Klubis käib hetkel aga teema mu keele ümber. Oskan umbes kahte lauset slovaki keeles öelda ja siis kui Merit midagi ütleb, plaksutavad kõik käsi, hüüavad kooris „vooooov“ ja ütlevad iga kord, et ma räägin ikka juba nii hästi. Ma ei saa aru kust otsast, kui kogu aeg umbes oma viit selgeks õpitud sõna kasutan! Aga proovin ikka slovaki keelt rääkida, sest kõikide slovakkide näole kerkib õilis naeratus, kui kas või kaks sõna ütlen ja mis sest, et needki valesti. Kuid täna tuli klubisse 6aastane tõsine poiss, kes kolmeaastaselt hakkas inglise keelt õppima ja rääkis siis minuga natuke. Teised töötajad, kes inglise keelt hästi ei oska, vaatasid teda ikka väga pikalt imestunud näoga. Poiss oli niii nunnu!

Aga ees ootab nädalavahetus, pasta tegemise õhtu, külla tulevad Paolo ja Svenja, Stanicas on näituse avamine ja loomulikult selle avamise pidu. Elu on lill!:D