Nägemiseni nädalavahetus!

Nagu juba enne reklaamitud sai, siis nädalavahetus oli üsnagi sündmusterikas... või siis vähemalt osa sellest. Laupäeval käisid meil esimesed külalised! Svenja ja Paulo, sest meie käisime eelmine nädalavahetus neil külas. Kuna lihtsalt Itaalia pastaõhtu tundus liiga igav, siis mõtlesime Gilbertoga korraldada itaalia-brasiilia-slovakkia õhtu.

Esiteks tuli teha üks suuremat sorti poetuur, sest vajaminevaid asju meil polnud. Kui alguses mõtlesin, et igaks juhuks varun aega rohkem ja tundus, et kolmest tunnist enne külaliste tulekut piisab poes käia, siis tegelikkus oli see, et kolm tundi oli täpselt paras aeg! Ja seda toidupoes, mis asub u. 15 minuti kaugusel. Otsustasime minna hiiglasuurde Tescosse, mis on avatud 24 tundi. Seal riiulite vahel läks aga brasiillase silm kirjuks. Igat asja oli vaja puutuda, uurida, süveneda, kõrvutada brasiilias leiduvate asjadega, küsida müüjalt, kas see on hea või mitte jne, jne. Pidin ära surema sinna. Ausõna. Muidugi mõtlesime alguses, et teeme kiire poeringi ja võtsime väikese korvi, mis on käeotsas tassimiseks, kuna Gilberto oli ametis doktoritöö koostamisega teemal „Tesco kaubavalik Slovakkias ning selle võrdlus ja analüüs Brasiilias pakutavaga“, siis korvi pidin vedama mina. Lõpuks sain ta aga kassa juurde ning isegi poest välja. Tema oli rõõmus, et sai esimest korda kõige suuremas Tescos käia, mina vihane, et sinna temaga ronima pidin, sest kolm tundi poes on mulle liig mis liig! Aga ruttu koju ning raudteejaama külalistele vastu!

Kuna teatavatel põhjustel meil enne toidutegemiseks aega ei jätkunud, siis valmistasime a la carte õhtusöögi. Mina tegin kogu põhiroa ning Gilberto brasiilia magustoidu, mis koosnes kondentspiimast ja kakaost. Muidugi brasiilia kombel tuleb ikka magustoit põhja ka kõrvetada. Ja teades juba ette tema toidutegemise oskust, siis pakkusin ennast välja pasta, kastme ja kana tegijaks. Tema aga tahtis aidata. Suutsin kaks korda naeratades öelda, et ei vaja abi, kolmas kord kahjuks mitte. Üritasin talle anda kõige lihtsama asja, mis ma välja suutsin mõelda- makaronide kurnamise. Kuna meil suurt sõela pole, näitasin ette ka stiilivõtte- potikaant rätikuga kinni hoides kallata vesi ära nii, et makaronid potti jääksid. Enneolematult raskeks sai talle see viimane pool. Kahe sekundi pärast oli kogu mu hoolsalt keedetud pasta kraanikausis koos nõudepesulapi ja mustade lusikatega. Lihtsalt suurepärane! Loomulikult naeratasin ja ütlesin talle, et pole midagi, keedame uue pasta, samal ajal mõtlesin aga, et kuidas saab küll nii juhm ja äpu olla!?! Ok, kõigil juhtub, aga juhtub nii, et näiteks pool potti makarone kukub kraanikaussi, mitte 100% neist. Ja üleüldse, oli tal vast õnne, et kohe mitte ükski makaron potti ei jäänud, sest mõnikord on neid väga raske kätte saada. Svenja aga ütles, et mis me siin ikka raiskame- millega kõik viisakalt nõustusid. Võtsime siis kulbid ja korjasime makaronid kraanikausist kokku, pärast pesime neid veel ning kõik sõid ja kiitsid! Kokkuvõttes sai sellest õhtu nali! Ja brasiilia magustoit oli ka hea, kuigi palju sellist asja liiga magusa maitse pärast süüa ei saanud. Aga kui panna potti natuke võid, siis kondentspiima ja kakaod ning aeglasel tulel 10 minutit segades kuumutada, saadki selle suurepärase magustoidu. Pärast saab lusikaga ühest kausist süüa ning kasta võid magustoitu näiteks veel šokolaadipurusse nagu meie tegime. Slovakkia osa kogu õhtusöögist oli aga kofola! Vähemalt ei saanud keegi seda ära rikkuda!:)

Kõhud punnis, läksime Stanicasse. Seal oli kõik nagu alati- palju huvitavaid inimesi, hea muusika ja ära tulime nii kell 3 või 4, et kodus „Sõpru“ vaadata, sest Gilbertol on kõik kümme hooaega olemas! Minu õnn.... :P Aga sel õhtul ei suutnud me isegi ühte osa lõpuni vaadata, sest kõigepealt sättis Gilberto oma atribuutikat kümme minutit ülesse, mina olin juba siis unine ning vaja läks veel viite minutit seriaali, et täielikult magada.

Hommikul aga viisid me jalad jällegi Stanicasse, sest Mario töötas baaris. Üks mõnus kohv, meenutused Klaraga eelmisest õhtust, jalutuskäik sügiseses Žilinas ja läinud meie külalised olidki! Jään ootama järgmist korda!