Põhjus, miks blogi täiendanud pole peitub tõsiasjas, et läbisin oma on-arrival koolituse. Kohustulik osa EVS-ist. Koolitus leidis aset Kõrg-Tatrates, külas nimega Novy Smokovec. Põhimõtteliselt tähendas see viis päeva tasuta süüa, head seltskonda, villas elamist ning ah jaa, koolitust ka. Ei, tegelikult oli väga kasulik, sest sain teada üht-teist oma õigustest, millest varem aimugi polnud, paar toredat mängu ja palju anti aega mõelda oma aasta üle. Kuna ma olen liiga palju sellele mõelnud, siis see osa polnud just mu lemmik, aga kõik muu oli ülitore. Kõige toredam oli aga kohtuda teiste vabatahtlikega. Nüüd on sõpru ja sellega kaasnevat tasuta majutust üle terve Slovakkia. Seoses aga koolitusele minemisega sain tunda esimest korda slovakkide ebasõbralikkust, sest siiani võin öelda, et slovakid on kõige sõbralikum rahvus, keda tean. Aga lugu selline. Juba kaua aega tagasi käisin ühe slovakist tuttavaga raudteejaama infopunktis küsimas oma sooduskaartide kohta, sest kui tudeng pole, tuleb kaart 16 euro eest osta. Minul aga kehtib detsembri lõpuni tudengikaart. Paksude prilliraamidega tädi vastas, et minu ISIC kaart on sama, mis see kaart, mille ostma peaksin. Nii tore. Koolitusele minnes küsisin püüdlikult kohalikus keeles pileti Novy Smokoveci ning lehvitasin oma tudengikaardiga ka. Piletimüüja vaatas ja müüs mulle sooduspileti. Rongis aga tuleb väga suure värvikorra all piletikontroll, võtab pileti, küsib sooduskaarti ja pärast kahte minutit mõtlemisaega alustab karjumist. Mina ei saa aga nii kiiresti räägitud keelest veel midagi aru. Sõna peale „ei saa aru“ lisab tema volüümi. Lõpuks viskab mulle kaardi, ütleb „Booooože“ ja kõnnib edasi. Kokkuvõtvalt tähendab see seda, et Slovakkia soodustuste süsteem ei kõlba kuskile.
 | |
| Vabatahtlikud Tatrates |
Selle lühikese aja jooksul, mis tagasi olen, käis meil külas juba Svenja, kes on Saksamaalt. Oli lugenud kuskilt ülitargast kohast, et Žilinas on H&M, mida pool päeva otsisime ja siis ikka lõpuks selgus, et sellist poodi Žilinas veel ei eksisteeri.
Ja ka mina ja Gilberto kasutasime mu on-arrival võlusid ning külastasime Svenjat ja Paolot linnas nimega Trenčin. Saan ühe ringi oma Slovakkia kaardil juurde tõmmata. Taaskord ilus linn 60 000 elanikuga. Asub Žilina ja Bratislava vahel, kuulus on ta lossi poolest, mis Trenčinis asub. Aga nagu korralikule anekdoodile kohaselt algab jutt nii: kohtusid eestlane, sakslane ja kaks brasiillast... nüüd aga edasi ebatraditsiooniliselt. Üks põhjus, miks külla läksime oli viia kokku kaks õnnetut brasiillast ja kui sinna juurde lisada eestlane ja sakslane, siis kokku teeb see seltskonna, kellel pole õrna aimugi haluškyte tegemisest. Aga üks kord on ikka esimene kord. Siinkohal stiilinäited, millest õppust võtta ei tasuks, sest pärast on kogu köök tainast täis:
 | |
| Stiilinäide vol.1 |
 | |
| Stiilinäide vol.2 |
 | |
| "Ise tehtud", hästi tehtud! |
Aga pärast kokkamist ja hea parema maitsmist kúlastasime kohalikku pubi ja ka ôôklubi, mis polnud just suurem asi. Ainuke positiivne elamus klubist on tasuta pähklid, mida sai koos ostetud joogiga ning pähkleid vôis nii palju tellida kui tahtsid...:P
No comments:
Post a Comment