Kolm on kohtuseadus ehk Merit mägedes

Kuna sügis ja soojad ilmad ei kesta igavesti, siis otsustasin eelmisel pühapäeval veel kord mägedesse minna. Ja loomulikult tirisin kaasa ka Gilberto. Pole vist ammu nii palju naernud, kui selle matka ajal...

Läksin seekord Stanica inimestega. Oh jah... ja siis veel Gilberto, kes on omaette ooper. Aga alustagem algusest- piirkonaks ikka Mala Fatra, 60 senti bussijuhile ja olimegi kohal. Uhkusega sai ronitud mäele, millel nimeks Minčol (1364 m) ning ka Pod Križavou (1430 m). Gilbertole esimene kord mägedes ning ka esimene kord lund näha. Jäi ta meist natuke maha ning samal ajal leidsime pisikese hunniku lund kuuse alt. Pisikesest lumehunnikust sai aga korraldatud korralik lumesõda brasiillasele, allpool ka pilt reaktsioonist, kui esimest korda lund nähakse. Gilberto on üldse naljakas... ma ei tea kas keele pärast või millegi muu pärast ei saa ta asjadest esimese korraga aru ja küsib üldse imelikke küsimusi. Siinkohal dialoog Gilberto „pärlitest“:

G: „Kas teil siin karusid ka on?“

Martina (töötaja Stanicas): „Jah, on küll. Suhteliselt palju.“

G: „ Jaaaah, oh, mmmmmh..... aga mis ma tegema peaks, kui ma karu näen?“

M: „No võimalus, et karuga kokku sattud on ikka pisike, aga siis tuleb rahulikult seisma jääda ja mitte tormama hakata.“

G: „Aga nad on ikka ohtlikud?“

M: „No ikka jah“

G: „ Aaaa, teil siis siin on karud?

M: „ Jah, on küll“

G: „ Aga kas neist pilti on võimalik teha?“

M: „ Siis kui sa karuga kokku satud?“

G: „ Jah“

M: „ Jah, siis tuleb pilti teha, kui karu näed ja pärast ajalehele maha müüa“

G: „ Aaa.... aga kas ma välguga võin pildistada?“

M: „ Ei, karu ei tohi välguga pildistada. Ja üleüldse tuleb kõigepealt karult küsida, kas sa võid teda ikka pildistada, siis kiiresti fotokas haarata ja pilt teha.“

Ja vot selliseid naiivseid küsimusi küsib ta kogu aeg. Ja ilma naljata, surmtõsiselt uuris, et kas ta metsas karust välguga pilti võib teha! Terve tee sai naerda...aga selle naermise käigus sai ülejõu raskeks jälgida sinist märgistust puudel. See sai saatuslikuks, sest eksisime ära, mis tähendas seda, et tavalise 40 minuti asemel kõndisime 4 tundi tagasi külla. Tänu sellele kestis matk 15 tundi ning koju jõudes olin laipade laip. Aga siin pildid matkast pühendusega väikevenna Siimule: 

Siis, kui Gilberto aru sai, et lumi on kúlm.

Seenepoiss

Lumi, mille abil sai Gilbertole selgitatud, mis on suusatamine, jäähoki ning lumesôda.

Meie vol.1

Meie vol.2

Vist kôige väiksem seenering, mida nägin. úlejäänud olid nii suured, et pildile ei mahtunud korraga:)