Pühapäev mägedes

Kuna nädalavahetusel vallutas soojus taaskord Žilina, siis mõtlesime reedel Stanicas istudes minna mägedesse. Seekord oli aga veideke teistsugune matk, kui tavaliselt, sest meie eesmärgiks polnud mäetipp, vaid kindluse varemed, mis Hrad Suľnov (660m) tipus on, piirkonnaks aga vähemtuntud Suľovske Skaly. Võib-olla ei nimetaks ma neid isegi mitte varemeteks, sest kindlusest oli järel vaid kaks müürijuppi. Kui need oleks kuskil igavamas kohas, siis ilmselt see inimeste tähelepanu ei köidaks, kuid asukoha tõttu jättis ta mulle sügava mulje- kiviseinad mäetipus, kust avanes kaunis vaade. Kindlus aga hävines maavärina käigus. Slovakkia on üks kindluste ja losside maa- neid asub vähemalt iga 50 km raadiuses. Kui bussi või rongiga kuskile sõita, saab tihti näha mõnd hiigelkindlust, mis mäetipus juba sadu aastaid võimsalt seisab. Kõige suurem neist on aga Spiši kindlus, mis pärineb 11.-12. sajandist ning selle suuruseks on 4 hektarit ning ühtlasi on ta ka Kesk-Euroopa suurim. Üks minu eesmärkidest on see kindla peale ära näha...

Kuna oli aga pühapäev ja veel ilusa ilmaga pühapäev, siis oli rahvast varemeid uudistamas küll. Põnev oli jälgida perekondi, kes koos on matkama tulnud- issidel on beebid seljas, nelja-viieaastased lapsed tuigerdavad juba ise kivide otsas. Saan aru, miks kõik slovakid minust kümme korda kiiremini kividel ronida suudavad. Ka loodus oli võrreldes paari nädala taguse ajaga muutunud. Lehed puudelt langenud ning kuna on kuiv, siis oli väga mõnus nende sees käia, sest kõik krabises jalge all, siiski oli näha natuke värve ja üldse oli see piirkond teistsugune kui Mala Fatra. Mala Fatras on rohkem mägesid, siin oli aga rohkem kivised kaljuseinu. Tegelikult asus õige lähedal ka teise kindluse varemed, meil aga polnud kaarti ning märgistus tundus natuke kahtlane, seetõttu jäi see nägemata. Kõndisime poolele teele, saime aru, et meist keegi ei tea, kuhu täpselt minna, sõime sellepeale rozokeid ning vantsisime tagasi.

Vahepeatuse enne kojujõudmist tegime aga linnas nimega Bytča. Elab seal umbes 10 000 inimest, vaatasime väljast Bytča lossi ja kõdisime peatänaval. Külastasime seda aga hämaras, linn ise on väga kaunilt valgustatud, eriti kanaliäärne peatänav ning siis jõudsime tõdemuseni, et Slovakkia on üks ääretult ilus ja romantiline maa....muidugi kui Bytčas kõrvale jätta kole õlletehase hoone, mis pidi Slovakkia kõige halvemat õlut tootma, aga seda ei pea ju vaatama...

reisiseltskond pluss veel úks (made by dusan)

Bytči loss

Homme on minu esimene ametlik töölt vaba päev, sest 1. november on Slovakkias Pühakutepäev, mis ühtlasi ka riiklik püha. Õhtul kavatsen kindlasti minna Žilina surnuaiale, sest sajad ja sajad, kui mitte tuhanded inimesed tulevad küünlaid tooma lähedaste haudadele. Juba täna nägin küünaldes surnuaedasid, kuid mulle öeldi, et homme on veelgi rohkem. Niisiis on plaan juba kindel.