Saabus brasiillane ehk kuidas elu huvitavaks tehakse

Nagu öeldakse, loodus tühja kohta ei salli. Eilsest on mul korterikaaslane. Alguses ei jõudnud tema tulekut ära oodata, sest mulle ei meeldinud üksi elada. Kolme nädala lõppedes olin aga juba üsna harjunud, et võin kõike teha nii nagu mina tahan ja ei pea seda kellegagi läbi arutama. Sellel on aga õnneks või kahjuks igavesti lõpp.

Tere, Gilberto! Meeldiv tutvuda! Kas juba ütlesin, et ikka Brasiiliast?!? Kui nüüd kaarti vaadata, siis Eesti ja Brasiilia on üksteisest ikka nii kaugel, kui veel olla saab. Martin läks talle bussijaama vastu ja tõi siia. Astus oma ühe(!) kohvriga uksest sisse, naeratas mulle viisakalt ja oligi kõik. Martin siis küsib, et kas tal on mingeid soove või küsimusi. Gilberto vastas, et kõht on küll tühi. Martin tegi seepeale ettepaneku sööma minna. Mina ütlesin, et jään koju. Rääkisin Martiniga veel paar sõna juttu ja sekka küsib Gilberto, et mis siis nüüd täna edasi saab? Mina vaatan suurte silmadega talle otsa, Martin veel suurematega ja vastab, et läheme ju kohvikusse sööma. Aaa, jaaaa.... ok. Natuke vestlen veel Martiniga kuni ta hakkab uksest välja minema, jääb seisma, Gilberto seisab ka keset koridor. Vaikus, minule tuleb juba naer peale, kui siis Martin küsib, et noh, tuled sööma? Gilberto küsib uuesti, et oot, kas ma tulen ka kaasa?!? Siis astuvad lõpuks uksest välja. Õumaigaaaad...

Enne minekut luges Martin mulle sõnad peale, et homme näita talle siis ikka linna ja ära kuskile nädalavahetusel mine. Mhm... saab tehtud. Kuid minul oli ikka kohutavalt suur tahtmine minna kontserdile, mis Stanicas toimus. Kui Gilberto ja Martin söömast tagasi jõudsid, ütles Martin Gilbertole, et maga siis ennast välja ja puhka jne, jne. Kohe kui ta ära läks, küsis aga Merit: „Oled väga väsinud? Muide, üks väga lahe kontsert on täna. Tahad tulla?“. Ja uskumatu, aga Gilberto oli nõus. Mul oli au sisustada tema esimest õhtut Euroopas!

Bändiks oli Pink Horse, kes mängis elektro-jazzi. Kui juhuslikult, kunagi, kellelgi, peaks tulema vôimalus minna Pink Horse kontserdile, siis soovitan kindlasti. Ma arvan, et see oli üks mu viimase aja kontserdielamusi. Wow... kui tavaliselt olen veidi kõhklev jazzbändide suhtes, kus pole vokaali, siis nemad olid väga-väga head. Ja pärast sai bändimeestega baaris veini ka juua.....:D

Ühesõnaga, nagu Mael minule, nii mina Gilbertole, et esimeseks kohaks, mida ta külastas sai Stanica. Kuna ta oli aga väsinud, siis ütles, et pärast kontserdi tahab koju minna. Siis aga pakkus Merit talle ühe veini. No hea küll, üks vein ja siis koju. Brasiillane tegi muidugi krimpsus näo Stanica odava veini peale, aga üldiselt talle vist meeldis. Järgmiseks kohaks, mida külastasime ei saanud aga mitte kodu, vaid Emocia (laheduselt teine koht Stanica järel). Siis aga ütleb mulle Gilberto, et ära sa seda kellelegi ütle, aga mul on üks küsimus. No ma pole seda kellelegi öelnud, aga siia võin ikka kirjutada, sest täitsa vaikida ma ei suuda.... aga küsimus kõlas nõnda: Merit, kas sa Žilinas mõnda kohtingu-baari tead? Eemm.... mida, mis baari? Noh, kus ma võiksin mõnda tüdrukut kohata? Ei, ma ei hakanud naerma. Ütlesin, et ei tea, aga igas baaris võid kohata, näiteks siin samas! Gilberto ei suutnud oma õnne uskuda, et siin ka võib. Ei tea, kas Brasiilias on pubid ära klassifitseeritud: kohtingu pubib, joomise pubid...?!?

Koju jõudsime kell pool neli. Ja hoolimata sellest, et ta ei saa kõikidest asjadest kohe aru ja sellest, et ta esimesel õhtul küsis teed date-bar`ide juurde, on ta lahe. Sest samas uuris ta ka, millal ja kuidas ma koristan, palju ta vett võib kasutada jne. Mulle ei meeldi koos elada inimesega, kes oma järelt nõusid ei pese või vannituba ei korista. Ja oma naeratusega ja püüdega inglise keelt paremini rääkida on ta siuke muhe kuju. Aga siiski mulle tundub, et elu läheb huvitavaks....

Ja nüüd on kell pool kolm päeval, Gilberto ikka magab. Ei tea, äkki peaks vaatama minema, kas ta ikka elus on:D Kell 4 pidime teistega ujuma minema, aga ma arvan, et see on temale liiast ja ujume ilma Brasiiliata....