Kuna olen praktiliselt terve suve, lisaks veel ka Septembri mõnusalt elu nautinud, siis töötamine on ikka väga võõraks jäänud:)
Nüüd siis oktoobris on mul asju liialt palju. Algas minu intensiivkeelekursus, lisaks ringid, pluss töö „klubiruumis“, pluss kursus, kus õpetaja assistent olen. Tahan ka veel ujumas käia ning Žirafa pakkus nendes ringides tasuta osalemist, kus kohti on. Ja ma ei ütle ära näiteks väikesest keraamikakursusest vms (ma ei tea veel, mis ma valin, aga siiski...)
Minu eesti keele ringis käib üks õpilane, õnneks sobib talle paremini kesklinnas tundi teha ja seetõttu jääb minul üks kord vähemaks Haijkile minna. Võtab asja tõsiselt ja ei tundu mingi juhmu ka olevat. Esimene tund oli raske, sest arvasin, et ühele inimesele keelt õpetada on naljaasi. Ega ikka ei ole küll. Kui kaks inimest saad panna dialoogi tegama ja ise siis järgmist tegevust plaanida vms, siis ühega peab koguaeg tegelema. Peale selle pole mul õrna aimugi eesti keele õpetamisest ja ega ma päris täpselt aru ei saa, miks ta seda õppida tahab. Aga kuna ta sai asjad kiiremini selgeks, kui arvasin, siis lõpetasin tunni 20 minutit varem ära, poisi silmad lõid särama ja arvan, et teenisin paar plusspunkti.
Kahes inglise keele ringis käib põhimõtteliselt sama rahvas. Vanemad inimesed, kes tahavad arendada sõnavara ning kelle inglise keel on siiani olnud a`la tule eile meile. Mõni tundub olevat pisut kriitiline selle üle, et ma pole inglane või asja ülikoolis õppinud, teine jälle on toetav ja saab aru, et olen ainult vabatahtlik, mida nad kõik ka enne teadsid. Mõlemad seltskonnad on huvitavad, ühes käib näiteks detektiiv, teises jäähokikohtunik, automüüja, väikeste laste emad jne.
Fotograafia- jamh. Mulle meeldib see ring kõige rohkem, korealanna on endiselt lahe ja entusiastlikult kuulab ta mind alati ja noogutab kaasa. Saan ka ise pilte teha, pärast tema pilte vaadata ja analüüsida ning kuna tal pole peale on/off nupu kasutamise millestki muust aimu, siis saan ma hiilata....:D Ainuke asi, mida ma ei mõista on see, et Slovakkias on ta elanud neli aastat. Tema keeleteadmised piirduvad sõnadega „Tere“ ja „Aitäh“. Kui tänaval tuli keegi meilt mingit annetust küsima, siis vastasin mina, et me ei rääki slovaki keelt. Korealanna ei saanud aga isegi sellest lausest aru ja küsis, et mis ma ütlesin.... imelik.
Tegelikult ringide läbiviimine nagu polegi midagi. Käkitegu! Aga nende ettevalmistamine on jama kuubis. Kui ring kestab 1,5 tundi, siis enne seda vajan ma poole rohkem aega selle tegemiseks, sest materjalid tuleb mul ise otsida. Loodan siiralt, et asi läheb kuidagi kergemaks...
Ja alustasime ka Gilbertoga tööd Haijkil „klubis“. Põhimõtteliselt on „klubi“ nagu Eestis noortekeskus, kus noored saavad tulla ja olla, mängida, juttu ajada ja ära minna millal tahavad. Klubis käib hetkel aga teema mu keele ümber. Oskan umbes kahte lauset slovaki keeles öelda ja siis kui Merit midagi ütleb, plaksutavad kõik käsi, hüüavad kooris „vooooov“ ja ütlevad iga kord, et ma räägin ikka juba nii hästi. Ma ei saa aru kust otsast, kui kogu aeg umbes oma viit selgeks õpitud sõna kasutan! Aga proovin ikka slovaki keelt rääkida, sest kõikide slovakkide näole kerkib õilis naeratus, kui kas või kaks sõna ütlen ja mis sest, et needki valesti. Kuid täna tuli klubisse 6aastane tõsine poiss, kes kolmeaastaselt hakkas inglise keelt õppima ja rääkis siis minuga natuke. Teised töötajad, kes inglise keelt hästi ei oska, vaatasid teda ikka väga pikalt imestunud näoga. Poiss oli niii nunnu!
Aga ees ootab nädalavahetus, pasta tegemise õhtu, külla tulevad Paolo ja Svenja, Stanicas on näituse avamine ja loomulikult selle avamise pidu. Elu on lill!:D
No comments:
Post a Comment