Taaskord saabus nädalavahetus...:)

Mõnikord tundub mulle, et elu Slovakkias on liigagi kiire ja tormiline. Täna on kolmapäev ja mul polnud enne aega kirjutada oma nädalavahetusest kui alles täna. Tagant järgi kirja pandu pole aga üldsegi see, mis ta peaks olema... aga siiski.

Nädalavahetusel käis külas Patrick, kes on vabatahtlik Bratislavas ja muidu pärit Austriast. Koju on tal sõita vaid kuus-seitse tundi ja kohal! Ühest küljest saan ma aru, miks ta oma EVS-i nii lähedal teeb, teisest küljest aga mitte. Ka temale meeldis väga projekt- töö kodutute varjupaigas. Teisest küljest, oleks ma ikka väga hoolega kaalunud, kas ma tahan oma EVS-i näiteks Riias teha. Aga Patrick saabus alles laupäeva hommikul. Reedel mõtles Merit, et puhkab ennast siis järgmiseks päevaks ilusti välja. Aga oh ei, läksin lihtsalt niisama paariks tunniks Stanicasse vaatama, mis toimub. See paar tundi polnud aga loomulikult paar tundi. Ausalt öeldes ei tea ma, mis on selle koha fenomen, aga midagi on seal erilist. Võib-olla see, et neil pole kindlaid lahtiolekuaegu. Või õigemini on, aga kui on üritus, siis juba kodulehel on öeldud, et oleme lahti kella üheni.... ja mõnikord kauem. Ning siis ongi seal sellised spontaansed peod. Kui on rahvast, on koht lahti, kui pole, pannakse kinni. Väga mõnus mu meelest. Kuid ilmselt teeb selle koha eriliseks lihtsalt inimesed, kes seal töötavad ja asja hingega teevad. Kuid lõpuks, kui ta siis suleti, jalutasime Gilbertoga läbi öise Žilina koju ning Merit laulis brasiillasele remixi laulust „Siis kui minu vanaema...“. Millegipärast ei lubanud ta mul enam kunagi ühtegi Slovakkia veini juua:D Kell viis hommikul sõime köögis rozokeid juustuga, vaatasime, kuidas tädi kõrvaltrepikojas tööle läks ning nautisime hommikuteed.

Laupäeval läksin väga unise näoga raudteejaama Patrickule vastu. Käisime Žilina vanalinnas ning ka Auparkis. Kohtusime väga paljude vabatahtlikutega Čadca`st ning jõime kõik koos Coffe&Co-s teed meega. Väga mõnus pärastlõuna. Kuna ka Patrick polnud veetnud eelmist õhtut just kodus istudes, siis mõtlesime, et täna saab olema see kord, kui magada õnnestub rohkem kui kolm tundi. Pärast kahetunnist kodusolemist tuli aga igavus peale ja kui nüüd kaaluma hakata, siis tegelikult ega me nüüd nii väsinud ka polnud.... Läksime jällegi paariks tunniks Klara ja Mario poole istuma, kuna aga neil olid ka külalised ja ühega neist tutvusin on-arrival treeningul, siis oli tarvis taaskohtumist tähistada Emocias. Ning lisaks- tutvusin ka itaallase Giuseppega, kes ka vabatahtlik Slovakkias on. Ning arvake mis- ta räägib eesti keelt! Kui ta mu käest eesti keeles küsis, et kuidas mul läheb, vaatasin teda tükk aega lolli näoga ja mõtlesin, et kas kuulsin ikka õigesti. Ok, pärast kahte lauset selgus, et ega ta väga palju ikka ei oska, aga natuke ikka. Ja eesti keelt räägib ta ei millegi muu pärast kui ikka ühe tüdruku....Kokkuvõtvalt oli väga üllatav õhtu. Koju jõudsin kell 4. Lihtsalt suurepärane!

Saabus pühapäev. Meritit kutsuti Bratislavasse kontserdile. Kuidas ma ütlen ei? Eriti kui saab veel autoga minna. Ja pühapäev võib ju olla veidi kultuurne. „Bändiks“ oli Casiotone for the painfully alone. Võite internetist lähemalt uurida. Tegemist oli väga veidra onuga suure tehnikahunniku taga. Kontserdil võis kuulata, kuid plaati ostma ei tormanud. Tagasi Žilinas olime kell kolm ning minu „kõige kasulikum keeletund“ algas 7.30...

Aga et nüüd keegi millestki valesti aru ei saa, siis ma ikka töötan ka, kuid töölainel pole midagi uut. Kui välja arvata see, et need kaks plikat, kes inglise keelest mitte midagi ei jaga, otsustasid siiski tulla mu keeletundi. Nüüd kulub pool aega selleks, et keegi tibidele ära tõlgiks, mis ma teha tahan.... miks pidi see minuga juhtuma?!?:)